telemarketeerid

Tõele on raske lüürilist nime anda. Tõde kõlab nii, nagu see on.
Lubades siiralt, et siinne lugu ei lõppe raamatukirjutamise või unenäost ärkamisega, vaid puhtalt tõekanonaadiga, mida ikka aeg-ajalt juhtub, kui elada.

1.

Sellises olukorras on maailm jagatud kaheks: ülemine ja alumine pool.  Nendest pooltest üks tuleb kindlasti valida, samaaegselt need ei eksitseeri, erapooletus on välistatud. Üleval näib inimese sisse imbuvat rahu, nagu tavaliselt all olles ei juhtu. Üleval pakutakse  esialgu vahuveini ja hiljem konjakit, all hirmutatakse alkoholismi ja elust võõrandumisega. Lihtsa mõttekäigu läbi võib arvata, kumb pooltest  inimesele kiiremini südame külge kasvab. Lasuursinised vormikleidid ja piloot on omavahel kokku leppinud, et igal juhul tuleb kohe alguses lolli mängida. Kui süttib tulekahju, siis eriti veenvalt. Kui kukume, ei pruugi enam nii väga pingutada. Kõige parem on see, et see pole enam ammu kellegi jaoks saladus ja kõik on sellise petuskeemiga ühelmeelel nõus, „ja-jah, hapnikumaskid ja puha“… tõuskem juba õhku, härrased, valagem ometi veini, daamid! Ärgem kulutagem aega tühja!

Valdimir Borkavovitš istub teise reavahe kolmanda istmerodu aknaalusel kohal ja loeb The Timesi. Süvenenud ilme petab ära, keegi ei märkagi teda ja tema süsimusti kurdvuntse, samas kui tema ise märkab kõiki. Ehkki eriti sagedasti tõtleb tema pilk üle reavahe, kus istub noor veetlus ise. See inimene, keda Borkavovitš üsna alles hiljuti jälgima on hakanud, on tüüpiline noor londonlanna, ainult ühe väikese veaga, naine suhtub endasse kohutavalt suure eksitusega: ta tahab tükkis kogu oma kena kehaga lennukilt alla viskuda ja enese noorukese elu lõpetada. Borkavovitš teab, et naine on hull, aga mitte nii hull, et seda teistele otse välja näidata. Nii naine lihtsalt istub, suunurgad pingul ning Borkavovitš võiks enese elu peale kihla vedada, kuidas tüdruk just sel momendil palvetab, et nad kogu kupatusega alla kukuksid.

Aga naise, selle õnnetu inimese kiuste, ei kukuta seegi kord mitte kuhugi.
Naine on nii ilus.
Ja nii õnnetu.
Ning üha enam kipub ta kaaluma asjaolu, et palveta palju tahad, mingit jumalat ei ole olemas. Naisel on piinlik tunnistada, aga ta sai sellest teada alles hiljuti - et pole olemas. Puhtalt testmeetodiga. Mõni nimetab seda usu kaotamiseks, minetamiseks, patuks. Meie kaunitar aga valgustuseks.
Ja kui ei ole Jumalat, siis ei ole õiglust, jumala eest! Nii on naisele õpetatud.  Nii et mõneti võib naise solvumist ka põhjendatult kasvatustraumaks lugeda.

Kui õnnetu inimene on natuke aega lennul 1804, suunaga ida-Euroopa, istunud ja talle lõpuks kohale jõuab, et selline pilvedes hõljumine igavesti kesta ei saa, et kord tuleb igal lennukil saavutada otsusekõrgus, siis välkleb tema silmades klaustrofoobi hull pilk. Sellele pilgule sattudes ehmub isegi Vladimir Borkavovitš, kuigi on elus üht betoonivalatud ärimeest kohanud ja veel vähemalt kolme kergemat sorti roima pealt näinud. On silmaga aru saada, kuidas naine hakkab oma kondiste ajukeermetega kokku nõeluma juba korduvalt traageldatud seesmist süngust. Naine  muutub korrapealt džässiks, samas mõistes, et kõik, mida temalt oodatakse, on natuke Donna Summerit. Ta ei häbene koguni soovida, nagu juba ka mainitud, et pilvede kohal võiks  ette tulla mõni sadistliku iseloomuga juhtum, mille tulemusel paiskuvad rihmadega kinnitamata reisijad pahaaimamatu jõnksuga lae alla hunnikusse, mille tagajärjel nende kõigi kopsud ähvardavad lõhkeda samal ajal, kui elu selles tohutus mälupildipuntras veel ükshaaval oma ohvreid läbi kammib, neile enda kohta viimaseid etteheiteid tehes. Mõned lipsu ja triiksärgi servad lahtisõlminud härrased kuskil pubis püüavad õlle kõrvale väita, et sellist asja sellisel moel ei saa juhtuda, et see oleks füüsikaseaduste vastane. Naise arvates juhtuks see siiski just täpselt nii ja see oleks tema arvates hea lahendus, nii ei peaks ta enam kunagi oma painduvate Miu Miu ketsidega alumisel poolel ringi saalima, samal ajal ülemise poole järele kohutavat igatsust tundes.

Borkavovitšile näib, uskuda või mitte, et kõike eelnevat arvesse võttes tunneb naine samas ka sügavat häbi, teades väga hästi, kui naeruväärseks peetaks teda sarnase morbiidse illusiooni pärast all kodus, Inglismaal, kus on parasajagu saabumas talv ja peagi on oodata jõulupühi. Naise ema sugulusliinipidi edasi kanduv katoliku veri peab suitsiidi samaväärseks mõrvaga, see oleks Jumalaga suhte katkestamine, surmapatt. Mõrv ja enesetapp on arvväärtuselt võrdsed.  Nagu pole ka vahet pühapäevasel brunchil ning reedõhtusel teejoomingul: mõlemi eesmärk on vanaisa John lauast õigel ajal minema talutada, kuna viimase pidamatus on juba üsna mitmel perekondlikul kokkusaamisel päris palju piinlikkust valmistanud. Ja kui keegi arvab, et naise näost peegelduv lihasekramplikkus „mind ei huvita teiste arvamus“`t väljendab, siis ta eksib rängalt.
Borkavovitš on väga tark mees, võib öelda lausa, et mõtetenägija. Sellepärast Joanna ema just tema palkaski. Venelasest nuhk, nagu Joanna teda kutsuma on hakanud,  teab pärast koguka haigusloo lugemist ja Joanna ema, Elisabeth Day hüsteerilisi ääremärkusi sellele, õnnetu naise igat kognitiivset eripära. Tema jälgitav naine ei ole kohe kindlasti viimane idioot, kes vähe sellest, et ise usub, kuidas teda teiste arvamus absoluutselt ei mõjuta, seda ka kõigile teistele kuulutaks. Ta teab, et naine on kindel, et iga viimane kui inimene tahab kinnitust sellele, et temast ka teiste jaoks mõni hea emotsioon sünnib! Kõik hoolivad teiste arvamusest! Ja kui inimene ei peaks nõnda mõtlema, siis on tal lihtsalt parasjagu muud tegemist või on see lihtsalt üks moodus, kuidas järjekordselt teistest enda poole üks hea emotsioon  meelitada. Nimelt, paistavad ükskõiksed pastardid „noile teistele“ mingil imelikul põhjusel magnetina mõjuvat.
Nagu Mark, pastardite pastard, ühtlasi Joanna endine suur armastus, kes tõepoolest suutis inimesi oma kiiresti möödunud eluajal veenda selles, nagu oleks ta ainuke jõukas indiviid tervel Inglismaal, mistõttu mitme teise riigi jagu inimesi tema arvamusega igal juhul arvestama pidid. Ja arvestasidki. Prantsuse minister, kreeklasest meisterkokk ja isegi üks itaalia advokaat- polnud vahet kes, nad kõik armastasid Marki, sest muidu ei austanud tema neid, mis oli piisavaks argumendiks.
Borkavovitš teab aga veel midagi, mida isegi Joanna ei tea. On veel üks võimalus, misjuhul inimene käitub, nagu teda teiste arvamus sugugi ei paeluks: nimelt, kui inimene juba teistelt tulevate heade emotsioonidega nii üle valatud on, et tal sellest tasapisi klomp kurku tõusma hakkab, siis üritab ta mõnda aega käituda võimalikult vastikult just seetõttu, et kellelgi poleks vähimatki põhjust tema poole mõne aja vältel ühtki head emotsiooni üles näidata. Borkavovitš on kindel, et just see viimane ongi kauni Joanna poolt alateadlikult valitud taktika. Tüüpiline ärahellitatud jõmpsika püüe oma jõudu demonstreerida, hankides selleks kaasaegselt meditsiinilt hulgaliselt õigustavaid alusdokumente.
Borkavovitš piilub Joannat, kui too läbi pilvede Tallinna õblukesi vaatetorne silmitseb, ja loodab, et  naine ometi jälle nutma ei puhkeks. Alumisele poolele, ütleb paratamatus, tuleb neil ju ometi naasta. Naeruväärne ehk tõesti, aga selles ülesminemise mõte ongi. Näha on, et naine sellest ka ise aru saab, sest ta tellib pitsi konjakit ja kallab selle kuidagi leplikul moel kurku. Oimukohal tukslevad veresooned annavad märku, kuidas Joanna sees toimub heitlus. Ta nimelt märkas midagi. Aga see ei tähenda ju head, see tähendab reaalsust. Vaadaku naine nüüd ise ka, otse tema ees tumehallil istmel naaldub umbes pooleaastane poisiklutt üle isa õla tema suunas kõõritama ja tema soovib lennukiõnnetust! Kohutav lapsetapja, sisistab naine mõttes enese pihta!
Poisikese kaks kämmalt loodavad samaaegselt suhu mahtuda ja igemest välja uuristavate hambanagade tõttu on lennukiistme seljatoele moodustunud suur süljelärakatest laik. Laps ei kisa, ei inise, ei käi kellelegi närvidele - tõeline õnnistus. Koogutades pead, vaatab poisike oma vesihallide silmadega naisele otsa ja viimasel hakkab kuidagi imelik. Nii viskab ta pilgu põrandale. Sinna, kuhu ta on selle naelutanud varemgi, korraldades nii oma hingamist. Paanikahoog, millele ei tasu pikemalt tähelepanu pöörata, teab Borkavovitš, sest igasugune tähelepanu ainult süvendaks hüsteeriahoo dramaatilisust.
Põrandad paistavad aitavat. Ehk pole naine viimasel nirusel ajal märganud just palju, aga ta on silmitsenud paljusid erinevaid põrandaid. See teeb teda alati rahulikumaks. Seal on alati midagi, mis pilku köidab. Sel korral on see piki vahekäiku kulgev LED tulede jada, mis katab läbi vesistunud silmade vaadatuna kogu ruumi müstilise lillaka valgusega. Õnnetu inimene paneb silmad kinni. Kui ta need jälle avab, märkab ta, et on väikese poisiga võidu, poiss juba üle lennukiistme seljatoe otse naise põlvenukkidele, ja naine ise oma sünksinisele sametjakile, tatiniresid vedanud. Ta on natuke rahunenud.  Põrand aitas selgi korral, milleks üldse arstid! Naine hakkab kotis sobrama, püüdes eemale pagevalt eneseväärikuselt tükki  krabada. Borkavovitš märkab seda, nagu ikka.
„Soovite ehk salvrätikut,“küsib ta naiselt. „Tänan teid,“ ütleb naine mitte just kõige tänulikumal toonil. Borkavovitš ulatab naisele paki, ning teeskleb edasilugemist. Naise haletsushoog raugeb, poisiklutt naeratab. Kui pole palju öeldud, siis õnnetu inimene vastab samaga.
„Olgu jumalaga kuidas on,“ ütleb naine Borkavovitši suunas,“aga mõni muu niinimetatud kõrgem vägi? Viirastuslik teejuht? Keegigi, kes mu sisemonoloogidest vajalikke järeldusi suudaks teha - kus ta on, nüüd kui ma teda kõige enam vajan?“
Jah, kedagi pole. Pole isegi mingisugust paljulubatud karmaõiglust. Need kõik on puhtalt ähvardused, arutleb seepeale Borkavovitš mõttes, ja ära kavatsegi mõnd toredat inglise härrasmeest oma tulevasest naisest ilma jätta, viskab venelane naise suunas lausa arrogantse pilgu, vähemalt mitte minu ametistaaži ajal. Juba on pilvede vahelt selgesti näha, kuidas kohe-kohe maanduvad nad Lennart Meri nimelisel lennuväljal.
Õnnetu inimene jätab ülemise poole vastumeelselt… ülesse.
 Temasse imbub tavaline vajadus olukord kontrolli alla saada.

See vajadus on nagu liinitöö, liigutus, mis tuleb teha, või muidu jääb kogu tehas seisma. Ja isegi, kui tal on kogu tšehhist täiesti ükskõik, hakkab inimene  siiski liigutama, sest kardab hoopis midagi muud. Kardab otseselt tema tegemata liigutusest sündivat pisikest ebameeldivat tagajärge, näiteks keskastme juhilt sõimata saada. Rohkem kui 5000 inimese töötajäämine on selle kõrval kerge sudu, on üsna ükskõik, kas tehas jääb seisma või ei, aga inimene kardab kisa. See tekitab omakorda küsimuse, kui ükskõik surmaserval kõikuval inimesel siis lõppude lõpuks maailmast on, kui ta selle pisikese punnis kõhu ning punase pea ja väikeste tedretähnidega  sõnaahtra mehikese ees nii suurt hirmu tunneb? Ja kohe seejärel ta mõtleb, et lihtsam on juba teha see tobe liigutus, kui et kõikidele eesootavatele küsimustele vastused leida. Ja tsehh töötab edasi. Tuhanded väikesed alumiiniumtükid saavad maha müüdud tänu inimese ühele järgmisele liigutusele.  

Vajadus olukord kontrolli alla saada on nagu hirm punapea ees. Inimene on märganud, et see vajadus komberdab keha sisse eranditult alati jalataldade ja lameda maa horisontaalkokkupuutel, mitte kunagi magades või lennukis. Tõenäoliselt sellepärast mõned teised inimesed lähevadki benjit hüppama, snorgeldama või kaljuronima, et ei peaks kogu aeg täistaldade läbi maad puudutama. Lähevad umbes nagu, et korraks  tehasest välja saada, et võiks natukene aega iseenda kontrollimisest priid olla. Joanna mõtleb sellele ja ei välista, et võtab ka ise midagi sarnast ette kohe, kui selleks võimalus avaneb. Näiteks, läheb langevarjurite klubisse ja pakib muuseas langevarju nõuetekohatult kokku (üks ähvardajaloom on see naine)…Igatahes praegu püüab ta maandunud lennukist väljudes võimalikult palju maha vaadata, et teha pisikesi tumme liigutusi, mis liini käigus hoiaksid.

Tasapisi lennukoridoridest välja kõmpides hakkab naise pilk põrandast lahti tõusma. Ta jõuab õue ja hakkab enda ümber märkama asju. Näiteks tunneb ta, kuidas hoolimata sellest, et ta ka ise on varem korduvalt virisenud (ja põhjendatult!) oma kodulinna näruse ilma üle, ületab siit eestleitav kõik muu. Lumi, mis pole lumi, vaid rohkem vihm, mis pole vihm, vaid rohkem modernne stressieliksiir, üks tema lemmikjooke, peksab talle, äsja õue jõudnud lahkele ja pahaaimamatule külalisele, halastamatult näkku, samal ajal kui kandilise naeratusega neiu ulatab helesinise õhupalli, millele on väikeste valgete trükitähtega kirjutatud: „Welcome to Estonia“. 

„Yes. Welcome,“vastab naine. Elu ei väsi iroonitsemast, ega ju. Eriti kõige väetimate kallal. Inimene ei näi enda taga tolkneva uue sloganiga kaasa minevat, hüüdlause temaga aga küll. Peab siiski tunnistama, et õhupallidel on loomupärane omadus mingit lollakat rõõmsameelsust tekitada, isegi kui see on viimane asi, mida momendil soovitakse. Ja ega naine ise ka teab väga hästi, et veidi kergust, ahoi meremehed!, kuluks talle praegu hädasti ära. Ainult et kergus ei ole temasugusele paanikahäirete käes vaevlevale tüübile just kergemate killast ülesanne.

Igal juhul toimib õhupalli-asi nii palju, et inimene ei luba enesel rohkem pisaraid valada. Olgu olukord milline tahes, alalõpmatu tönnimine muutub viimase hädavaresegi jaoks lõpuks kurnavaks. Naine haarab helepruuni Mulberry paremini kaenlasse (saame isegi aru, et tema maitse just lohakate killast ei juhtu olevat, midagi peab ühe inimese juures ka hästi välja kukkunud olema) ja vaatab selja taha. Nähes, et õhk on puhas, pistab ta korraga jooksu, õhupall tugeva tuule käes laperdamas. Ta võtab suuna sinna, kus taksojuht sigaretti kimub. Tundub, et tollel on klient, sest keegi üritab suure niugumise saatel oma hiigelsuurt spordikotti takso pagasiruumi toppida. Nähes naist lähenemas ja käega vehkimas, viskab sohver muserdatud koni „kus seda“, ning palub vuntsidega niugujal oma dinosaurusekogu  kähku „kus teist“ tarida .  Nõnda istubki naine välkkiirelt kollasesse taksosse, ega kahtle selles, et tema eesmärk on jõuda Luuneeme alevikku, mitte Luuneeme tänavale, nagu taksojuht esimese ehmatusega välja pakub. Laiema vaidluse vältimiseks ulatab naine juhile väljatrükitud sedeli sihtpunkti täpse aadressiga ning palub kiirustada. Millegipärast ei muuda Häädemeeste poole vuramine juhi pilku küsivaks, nagu siinmail võib mõnikord juhtuda, kui kliendi kolbast justkui pool aru kõigi kopkatega välja tiritud on. Otsevastupidi. Sohvri paled löövad särama. See võib olla muidugi ka nende kahe väikese sillerdava Graff Sweetheartsi peegeldus, mis naise kõrvanibusid kaunistavad, nende, millistest naisel on viimasel ajal olnud väga raske loobuda (kuna need olid kingitus Markilt, vahetult enne mehe surma) ning mille nime taksojuht hääldadagi ei suudaks, ent millistest isegi brändikauge inimene au ja väärikuse välja veerib. Aga see võib johtuda ka sellest, et isegi nõnda õnnetuna paistab võõramaalane taksojuhile enneeksiteerimatult kütkestav. Ja olukorra kummalisus, kogu see närviline kiirustamine lisab kõigele vaid salapära. Naine tundub täpselt selline, keda üks tumeda verega meesjõmm päästma peaks, võib-olla isegi, et vapustava kaunitarina, ja käsi südamel, et taksojuhi ukrainaverd sugulased juba teavad, kuidas vapustav on sõna, mida selliste musklitega mees tänase ilmaga ei kasutaks.  

Naine, õnnetu inimene, ei lase end autojuhi lakkamatust pärimisest häirida, ja annab monotoonsete vastustega mõista, et ei kavatse end pakkuda sel parajalt pikal teekonnal siiski jutukaaslaseks, ammu siis mõneks muuks kaaslaseks. Veidi pettunult jääb algelist inglise keelt kõnelev juht vakka, ent tühja kah, mõtleb ta, teenistus on seda vaikust väärt. Ta laseb naisel aknast mööduvate kuuskede ja nahkistmetesse imbunud sigaretihõngu vahele transsi langeda. Aegamisi naine uinub ja ärkab alles siis, kui on pimedaks pöördunud. Ta ei karda mitte raasugi. Ta on füüsilisteks rünnakuteks ette valmistatud, missest, et tal pole ühtegi relva, et ta on habras ja kõhn ja et ta ei külasta spordiklubisid. Teda on treeninud temas redutav jahedus. Ja kuigi tal pisarad igal jumala suvalisel hetkel ettehoiatamata nagu kevadise nohu alged voolama hakkavad, pole teda võimalik rünnata või tappa, nii naljakas, kui see ka ei ole. Sest see kõik on temaga juba mõnda aega tagasi juhtunud.

Inimene, naine, Joanna Day- on kohale jõudnud! Sohver näeb esimest korda paarkümmend aastat ametis veedetud aja jooksul põhjust näidata üles veidi džentelmenlikkust ja avab kergelt kummargile laskudes autoukse.

Naine leiab, et ta on jõudnud männituka ja õhtuvines välkuva merevälja vahele, kus maja ja selle akendes värelevad tulukesed teda soojemini tervitavad kui miski muu seda hetkel teha saaks. Ei saaks mitte miski muu tõepoolest nõnda hingesoendav olla, praegu igatahes mitte.
„Mõelda, kui võikski alati soovida vaid üht, natukene sooja hinge alla, ja ei midagi muud,“ ulatab naine taksojuhile paki (kas ta seda rahapatakat üldse üle lugeski).
„Jah, ainult natukene sooja…targad sõnad,“on taksojuht endalegi üllatuseks taktitundeline, ega rõõmusta kohe silmnähtavalt peos pakitseva nutsu üle.
Aga ainult soojast ei piisa kunagi. Inimesele ei piisa iialgi soojast, isegi toidust mitte. Ta otsib ikka asju, mis on kehast kaugemal, veel parem kui need oleks olematud. Naine  kaalub õhupallil lendu minna lasta, päästa see enese kontrollivast haardest, ja ühtlasi ka ennast väikesest helesinisest naeruväärsest momendist, kui ta kohtub oma võõrustajaga. Ent harjumus hoida alles puudutamiskindlaid märke tema jaoks kallitest hetkedest elus ei lase sel juhtuda. Ta ju veel täpselt ei tea, kas õhupalliga seoses lisandub tema ellu üks tõeliselt meenutamisväärt mälestus, mis asetatakse eebenipuust kirstu, isa piibu ja Markiga vaatamas käidud teatrikava vahele või kujuneb sellest momendist hoopis kõikidele idiootidele ühiselt tuttav häbitunne. Niisiis, esialgne otsus on sinine veidrus alles hoida. Suur kandekott ühes ja valge niidi otsas vinkuv saatanas teises käes, võtab Joanna taskust uuesti sedeli aadressiga. Ta võrdleb puitlipile põletatud kirja igaks juhuks sedelilolevaga, ning veendunud, et nende kahe kirjapildid on identsed, tänab üle õla taksojuhti. Seejärel tõmbab ta hea kurgutäie hapnikku hinge.

Siin on hoopis teine õhk. Siin sajab puhast, selget lund. Merekargus on kange loomuga, sellest õhkub mingit jonnakust: et olen külm, kui tahan, uputan su ära, kui tahan. See meeldib naisele väga.
„We're up all night to get lucky, we're up all night to get lucky“…hakkab peas üks lauluviis teda kummitama.

Lühike sissekaevatud rada viib otse majaukseni. Raja kõrval seisab mõne terava esemaga töödeldud vana roostes katel, millest on nüüd tagurpidi keeratuna saanud näoprofiil, mõlemas silmas põlemas küünal. Joanna näeb, et katla allaserva on midagi kraabitud. „Kõiki, kes ei suuda oma uudishimu talitseda ja seda teksti kord on lugenud, ristin ma lambapeadeks, kõiki!“ Joanna, saanud aru, et ta loetust aru ei saa, silitab sõrmeotstega pada, mille rauast pind meenutab sooja lootust, mida talle majast äsja lubati. Ta tõuseb, libistab end ukseni ning koputab.

2.

Kui laud on selleks, et seal veini-, õlle-, sõbrale kuulunud viskipudeleid  ja jalgu hoida, siis võib inimesel päris mugav hakata. Nii hea, et ta päevade viisi muud otstarvet sellel vanal ja väärtusliku moega kandepinnal ei tarvitsegi näha. Ja miks peakski, kui vanamees tuleb  alles kahe nädala pärast. Kui ikka tuleb. Üheksakümne kahe aastasest ei tea kunagi, kas tema tänavune Stubaier Gletscher`i suusapuhkus jääb viimaseks või ei kavatse ta seal surra selgi korral. Ja ega inimesel ongi nii parem, kui keegi ei tule ja ei sega oma elurõõmuga tema enesepuhastustsüklit. Johnny Cashist ja paarist veinivaadist piisab inimesele nondel puhkudel täiesti.

Inimene,  mees, Argo Männimäe tirib välja oma näsitud õunaga raali, ning püüab  meenutada sisenemiseks vajaminevat salasõna. Samas kõike muud püüab ta unustada. Kukub välja aga ristivastupidi. Mitte ükski meenunud paroolidest ei ühti varem kokkulepituga. Samas trügivad pähe Liisa, Dana, Elisabeth ja kõik need teised. Kes neid siis ikka kokku lugenud on. Kui kogu toas laiutavat laga vaadata, ei arvakski, et neid nii palju on olnud. Mitte ühestki pole jäänud jäljenatukestki.

Elisabethist, muidugi, ei saanudki mingit märki maha jääda, sest tema lahkus kohe, kui kuulis, et mees talle rohkem ei maksa, kui 2.30 tunnis. Danagi pidas vastu vaid  paar nädalakest, enne kui teatas, et Luuneeme on kõige mõttetum kolgas maa peal, et kui siin poleks merd, poleks seda üldse võimalik kuidagigi määratleda. Samuti ei austavat teda siin urkas siiras mõttes mitte keegi, peale vanamehe muidugi, aga too olevat kogu aeg ära, nii et samahästi kui mitte keegi. „Sure igavusest ja alandusest maha,“olid ülekõige sprotipirukaid armastava naise sõnad lahkudes. Dana tõepoolest armastas süüa rohkem kui oma tõõd. Isegi kõige kibekiiremal asjatamise hetkel rippus tal viineri-hapukurgi võileib suunurgas ja Argo mõtles tema ihu silmitsedes, et ehk oleks sellise aktiivse liigutamise juures lootust ka suurema vaevata sihvakamas vormis püsida, kui tüdruk natukeseks ajaks matsutamisest hoiduda püüaks. Aga sellele püüdlusele polnud mõtet suuremaid lootusi laduda, sai Argo lõpuks aru.

Ja siis tuli Liisa.
Liisa tegi korralikult ja kiiresti, mis vaja, isegi vähema eest, kui Elisabethile pakuti. Kuid tuleb tunnistada, et mida aeg edasi, seda kindlamat võis kõrvaltvaatajale tunduda ja seda vähem Argo ise tunnistas, et mees oli lasknud Liisal enesega üle igasuguse piiri minna. Liisa oli kena blond. Tal olid tõõtegemiseks spetsiaalsed kostüümid ja puha, ning neis kõigis, isegi kõige lohvamates punaste hortensiatega pükstes, nägi ta millegipärast enneolematult sile ja verdvirgutav välja. Iga päev tiirles mehe ümber kui uus naine, kord hobusesaba ja hipsteripükstega, siis krunni ja klassikalise musta minikleidiga, mida kattis tärgeldatud põll…
Argo võis Liisa kõrval ühel päeval tunda kui Hercule Poirot ja teisel Deuce Bigalow`na.
 Ükskord ilmus Liisa tema ette valgetes maalripükstes. See ajas mehe juba täielikult segadusse, nii et lõpuks langes ta oma kujutluspiltides väga madalale. Aga kas selliseid olunüansse arvesse võttes võis talle seda siis süüks panna? Liisa sai ise ka väga hästi aru, kuidas ta mehele mõjus. Aga, nagu ikka selliste paljutõotavate lugude puhul…
…ühel päeval sai Liisa telefonikõne, milles teatati, et tema ema koer jäi enneolematu järskusega haigeks. Liisa kadus päevapealt. Nii hea ja kaastundlik oli kord juba tema loomus. Või siis oli helistajaks sootuks mõni kummaline kahel jalal liipav „peni“, kes Liisa Argolt labasel moel üle lõi ja teda enam Argole ripakilejäetuna tagasi saatma ei kippunud, selline haruldus niisiis. Jah, ka see tuli Argo sisemonoloogides hiljem korduvalt kõne alla. Naise äkiline lahkumine viis siis mehe mõneks ajaks tõesti, võib õelda, et rõõpast välja. Pikkamisi langes Argo silmadelt igasugune enesepetuloor, ja ta nentis fakti, et oli lasknud enese sisse tekkida mingit sorti tunnetel, mida koduabiliste vastu pole lihtsalt sobilik tunda. Mehe igatsus Liisa virkade käte ja, mis seal salata,  peenejooneliste reite järele, mida oli salaja väga magus piidelda olnud, annab tänaseni õrnalt tunda. Kuid otsest tungi minna ja naine üles otsida, „penile“ hea keretäis peksa anda, ehk siis veidigi naise pärast pingutada, et teda veel kord kohata, Argo ei tunne. Nii et äkki siis ikkagi on niiviisi, et ehk polnud see sugugi Liisa, kes teda põõrdesse oli ajanud, vaid lihtsalt üks hetkeline pääsetunne sellest tohutult mõttetust siia-sinna karglemisest, mis, olgem ausad, teeb olemise mõnikord päris üksluiseks. Liisa andis võimaluse vähekegi seltsi leida. Ja mis põhiline, Liisa oli tulnud mehele ise koju kätte. Ja ega sellest majalahmakast alles Liisaga kodu saigi, sest mis kodu see naiseta on. Kaheksa (!) magamistoaga palkpalee- see pole mingi kodu, see on õhuloss, kus tuul ja tühi lootus võidu mõõda voodeid aelevad. Argo on omal ajal selle maja paljaste kätega püsti ajanud absoluutselt mõtlemata, mida sellisega ilma naiseta peale hakata. Milleks kõik need magamistoad? Milleks maja, millest neil vanamehega kahekesi kodutõid silmas pidades jõud ning viitsimine üle ei käi? Milleks see koht, kus vaid mõnedel harvadel hetkedel midagi toimub?

Jah, mõnikord harva kasutatakse kõiki magamistube tõepoolest.
 Ja siis ka jääb väheseks.

Näiteks jaanipäeva ajal, kui vanamees kindla peale kodus on ja majja kõiksugu rahvast kokku ajab. No mitte küll seda, et lausa nuiaga peaks kutsuma, aga vanamees on kohalikule rahvale nagu kärbsele mesi, nagu päris kuulsus. Tema jutud ja teod on Luuneemes kindlasti kõikse kõvemad, keegi ei võta julgust, et  neid kuidagi üle trumpama hakata. Ja mis sa seal trumpad, kui tegelikult jääb aega vaid vahtimiseks ja imestamiseks, kuidas küürus näss käevangus verinoort vietnamlannat üle põllu kodu poole talutab, seda, kelle ta paari tunni eest  poolsalaja üle Ikla piiri on nihverdanud. Ja ega vanamees sellest ise suurt numbrit teegi, vastupidi, korraks jääb ta oma majaläve ette kogunenud külarahva ette seisma ja ühmab ringutades:“Noh, mis vahite, pole varem eskimoid näinud või?“ Ja kui ta näeb, et külarahvas nagu oinakari selle peale midagi kosta ei oska, jätkab lõbusalt:“Lemps too oma veinikäru ja veereta meile! Mis pulmad need ilma veinita on, ahh!“ Siis mõirgab ta natuke naerda, ja oh, kuidas see siis tervet külarahvast nakatab. Võimatu on vanamehest paremini kümnesse tabada. Kõik, mida ta teha kavatseb, ongi üks suur paganama kümme.

Sellise mõttega on Luuneemel harjutud elama, et vana Männimäe on heas mõttes hull. Ja et teda peab armastama igaüks, kes teda kasvõi kordki elus kohanud on.

Ja mitte ainult armastama.

Kui vana Männimäe tuleb Saaremaalt, püha viha täis, ja ütleb, et tänasest ei tarvita Luuneemel keegi enam „ö“ tähte, sest saarlased on ühed vanad sitapead, ja misasi see kuradi asi üldse on, et peetakse ennast nii eriliseks, et ei saa korralikult õ-gi öeldud, siis ei hakka keegi uurima, et mis juhtus ja viu-viu, vaid hakkabki kohe nii olema: ilma igasuguse varesejalgade kogumiseta lakkab Luuneemel „ö“ olemast päevapealt ja see asendatakse saarlaste kiuste õ-ga. Vot selline vanamees on Argo isa.

Aga teda hetkel ei ole, ta suusatab. Ja kaheksa magamistuba uluvad ja undavad suurest üksindusest.

 Argo ulub ka mõnikord. Loomulikult salaja. Sest ta on ikkagi mees. Aga Argo ei ole teps mitte  selline mees nagu tema vana isa. Ta on kunstnik, kes on olude sunnil ehitaja. Talle pole rahvast vaja. Temale piisab paarist ametikaaslasest. Kohe kui on midagi vaja ehitada, on need kohal. Puid laasida või roigastara ehitada, kohe on valmis käed külge lööma. Samamoodi aitab Argo neid vastu. Nii see Luuneemel käib, töödon alati!  Ka mõned aatekamraadid on Argol mõnikord käepärast, sellised, kes joogi kõrvale igasugu toredaid sada korda kuuldud jutte puhuvad. Aga mingisugust ühtlast, sellist usaldusväärset enda ümber siblivat kampa Argo enda  ihu lähedale ei treeni. Esiteks on mõned mehed tema nooruse ja sitkuse peale kadedad, neil on lihtsalt raske taluda, kui keegi külas teistest peajagu kobedam välja näeb. Ja teiseks ei saagi sõprussuhetele täiel määral pühenduda, kui Argo kihutab pidevalt Kuningriigi vahet, otsib fjordidelt finantsvarju. Seal ta siis konstrueerib teistele samasuguse grandioosse käekirjaga tuulekodasid kokku, millega ta enesegi hoone ajalukku kirjutatud on.

See võõramaine pelgupaik, Norra, toidab mehe põhimõtet, et inimene ei pea virelema rahapuuduse küüsis, isegi kui ta on kunstnik.

Nälga kartes oma elu maha närveldama, nagu kalmistu Jürka, kellel juba kolmekümne viieselt pooled hambad suust välja lagunesid lihtsalt sellepärast, et ta palka vaid hauakaevamisega teenib, et juba tema isa ja vanavanaisa teenisid kah. Asi selles lihtsalt, et Luuneemes ei surda nii tihti, kui vaja oleks. Neid, kes surevad, jääb aina vähemaks. Aga ega hambaarst sellest ei hooli, tema pärast koligu kõik pealinna või jäägu elama ja hauakaevajad olgu hammasteta või laenaku kuskilt raha.  Laenaku raha! Ega Jürka ei tule kelleltki laenama, see on välistatud lugu. Tema on mees, kes teistele haudu kaevab, endale mitte iial! Ja kui inimesed siinkandis ei sure, siis ongi lihtsalt vallatoetus ja hambad varnas ja kogu lugu. Jah, nii on Jürkal.

Ja kogu sügavas lugumpidamises Jürka vastu otsustab Argo teistmoodi elada. Argo pole nõus kodus pintslit imema, nagu muide paljud tema maalikunstnikest koolivennad teevad. Inimene peab vabalt matsutada saama, tal peab olema kodus ruumi ringutada ja võimalus linnas filmi vaatamas käia. See on Argo kindel idee ja deviis elamiseks. Teatri järele mees ei ihalegi. Teatrit saab siis, kui vanamees kodus on priipileti eest. Kuid teadmine, et ta võib iga kell teatrisse minna, kui see talle pähe tuleb - see on Argo jaoks vähemalt sama oluline, kui et ta võiks minna hooramajja, kui ta tahaks. Aga loomulikult ta ei taha. Ta ikka veel loodab, et ühel päeval leiab ta naise, kellele käed külge hakkavad, ja kes teda väga ära ei tüüta, ja siis läheb ta ikkagi temaga hoopis teatrisse. Kasvõi ooperisse. Argo ei ole koguni mõni selline mees, kes balletti kardaks. Kunstikooli vilistlasena hakkas talle natuke kultuuri külge, seltskonna mõjul. Nüüd peetaksegi teda kõige kultuursema taustaga luuneemlaseks kogu maal. Ja tema suur veinilembus ainult kinnitab seda. Iga naine tahaks temaga teatrisse. Mis tahaks, tahavadki! Aga nad ei saa minna, sest Aargo ei kutsu neid. Neil on alati selline tunne, et Argol on kuskil keegi, kes teda ootab. Ja neil pole aimugi, et ega tal tegelikult ei ole. Vot nii ongi, et hoolimata sellest kõrgest ja romantilisest kunstiarmastusest on üks asi, millega  Argol viimasel ajal eriti ei vea, ei siin Luuneemes, ega ka kaugema. See on  teise inimese nahalõhn. Norra naised eestlastesse hästi ei suhtu. Eks Argo puhul tehtaks muidugi jälle erand, tema vastupandamatu väljanägemise tõttu lihtsalt, ent tema jälle pole mingi baarides kondaja tüüp.  Ja kus need naised teda siis leidma peaks, sellised, kes Argole peale läheks, tavaliselt ehitusel ei konda.

Argo aga baari ei lähe, ta ei joo üldse viina. Veini ja õlut võtab küll, ent sinna kõrvale käivad oma tingimused. Kõige esimene tingimus on kamin, see on hiigelsuur, sinna tehakse tuli üles, ja veini ümbervalamise aegu,  mil tuleb hulganisti mustasõstrapeeti hinge alla taguda, on kamin nigu võrrandiseadus. Muidu asi lihtsalt ei lahene. Siis tema kitarr on üks kindel tingimus. Ja mõnikord ka mõni  jutukaaslane, mis võib isegi naisterahvaks osutuda, aga see on ka kõik. Ei mingit lootust, et tema ja mõne silmapiiril oleva fuuria vahel surisema hakkaks. Ja kuigi mees siiailma justkui noore Heliosena saadetud on (täiesti ilma liialdamata, täiesti!!!), on asi ka selles, et enamik kohalikest kaunitaridest on talle ajast ja arust nagu õed, teised aga ta eksid, kes pole minevikus saanud hakkama selle eemaloleva pilguga, mis ilmub Argo silmadesse, ihusse ja rindu, kui ta on kolm päeva järjest kaminasse tuld teinud ja veini hinge alla tagunud.

Kuna võõraid pole võtta ja omaseid ei taha, ongi olukord selline, nagu ta on.
Et natuke üksluine.
Otse öeldes, üsnagi üksildane.
Aga no millal ennem üks õige kunstnik end enda elus maksma on pannud, üksildus käib kunstnikuks olemise juurde, nagu muul juhul vaesuski (aga muidugi mitte Argo puhul). Pealegi, inimene ei tunnista alati, et ta üksik on. Eriti kui inimene on mees. Naine veel, naine lausa nõuab, et tema üksildus küla viimaselegi hulgusele teada oleks ja et lõpuks mõnel sellisel temast hirmus kahju hakkaks. Sedasi ta mehele saabki. Aga mees mitte ei tunnista. Kõige vähem iseendale. Ta hakkab välja mõtlema igasugu enesepetuplaane, mis talle kinnitavad, et talle üldsegi polegi vaja seda, mida talle tegelikult vaja on. Ta on mees! Saab hakkama ja ei pirise ning ei ingu, nagu sügisene surmamõtetes sääsk.

Niisiis otsustab Argo mingil hetkel suvel päikeseloojangut vahtides, ja eemalt mere äärest mööduvate tüdrukute piilumist märgates ning nende ülemeelikut ihitamist kuuldes, et kuna ta on juba kahekümne üheksa aastane ja pole veel kordagi pikemalt kui kolmveerand aastat paarissuhtes vastu pidanud, siis ei hakka ta ka rohkem pingutama, kui et võtab koduabilise. Ja siis ta vaatab, kas sellest midagi välja tuleb või mitte. Mingit posijat, kõrtsi või soojamaareisu, nagu talle soovitatud on,  tema mingite õnneotsijate pärast ette võtma ei hakka. Tulgu naine ise kohale ja tõestagu ennast kui tahab. Aga ega see projekt, nagu eelpool kirjeldatud, väga üldtunnustatud plaaniks ei kujunenud, sest kohaleilmunud toatüdrukud olid kas naisena Argo jaoks vastuvõetamatud või ei jäänud nad siis kuidagi püsima.

Nüüd üks lubaski tulla jälle. Aga see oli sootuks imelik tükk, just piisavalt huvitav veel viimast korda proovimiseks. Pildilt paistis lisaks veel üleootuste nägus, selline paras ports Argole. Las ta siis tuleb kohale, las ta koristab kõik selle Argo puhkusenädalal kogunenud taara kokku, las nühib kõik need kleepuvad rõngad laual natuke heledamaks. Las ta keedab talle mitmekäigulisi itaaliapäraseid eineid ja varustab parimate naljalugudega, mis tal kodust kaasavõetud on. Jah, nõudmised tuleb kõrgel hoida. Ärgu lootkugi, et Argo ka sel korral sama loll on kui Liisaga. Sel korral võtab ta kõik, mis võtta annab. Kui annab muidugi, selles mõttes, et igasugune kriminaalsete kalduvustega valekäitumine käis nüüd ka Argo põhimõtete vastu. Aga ikkagi, ta läheneb asjale armutult ja armumata, ja kohe päriselt ongi nii. Ta ei kavatse enam passida, vaid kasutada kõiki võimalusi kohe kui need avanevad ja otsustab seejuures mitte millegi tõttu liigselt süümepiinu tunda. Ta  võtab isegi oma lauluklade, kuhu ta aeg-ajalt sõnu kokku veab, ja kirjutab sinna suure musta pastakaga:
         
        
ebajasmiinide all
su jalale seon siidipaela
 õhtust on valgumas hall
kuid sinu jaoks soojad on taevad
ja kõigil on kord
oma koht, oma maa
kuid  mõnikord
ainult mujal olla saab

kui jälle su peale sooja
hingavad kõik taevad
ebjasmiinide hõng
              ja sadamast lahkuvad
              öised laevad

ja kõigil on kord
oma koht, oma maa
kuid mõnikord
ainult mujal olla saab

Pealkirjaks sirgeldab ta uue koduabilise nime, lihtsalt, et see paremini meelde jääks. Nii oli Argol juba kooliajal, muudkui joonistas ja kritseldas, et midagigist kupli alla kinni jääks.
Jah, ja see on veel üks teema. Argo tahabki olla nagu kunagi kõrgkooli ajal, siis kui temas oli veel muretut meelt ja kui tema joomapäevad veel naistele meeldisid. Ja ta saab kah taas selliseks, saab näha, seda mees lubab, ja võtab selle peale ühe klõmaka kuiva Rieslingit.
Hea on ka, et uus koduabilise kandidaat palka ei küsi. Mitte et mehel poleks maksta, ei, seda mitte, aga hea sellepärast, et see annab lootust, et vanamehe tagasituleku ajaks majaga ka päriselt väike edulugu korda saadetud on. Et see uus inimene elab puhtast õhust ja tõõtegemise armastusest, ja viib kõik alustatu lõpule. Eks Argo annab talle muidugi süüa ka. Ja nagu plaanitud,  ka muud, kui naine just vastu ei hakka. Jah, seekord läheb tema üle piiri. Ta ei ole mingi loll, keda võib kaks korda ninapidi tõmmata. Seda Argo teab juba ette ja kinnitab ühel õhtul oma jutukamraadidelegi, et nii ta teha kavatseb. Need kiidavad mõtte heaks, aga imestavad, et naine töö eest raha ei küsi. Äkki on mõni pöörane, mõrtsukas või muidu haiglase olemisega spioon, kerkib vägisi mõte pähe.
„Ehk pole asi nii hull, sel daamil on siiski üks tingimus,“ möönab Argo teiste rahustamiseks.
„Ning see pole sugugi tagasihoidlike killast,“ lisab ta kavalalt. „See naine nõuab oma tuba valge tiibklaveriga.“
 Selle peale mehed naeravad rämedalt. Siin ei ole midagi imestada, ka Argo ise muigas koduabilise soovi lugedes kergelt, aga siis tuli tunne, et tühja kah, tuba ja klaver ja kõik muu on tühiasi selle kõrval, kui vanamees peaks seda jubedust nägema, mille Argo ja tema joomasõbrad majas korda saatnud on. No nagu tõeline printsessa, norivad kamraadid Argot seepeale, et kuhu kõik need ponid ja kaarikud pannakse, mida Tema kõrgeausus hiljem juurde nõudma võib hakata. Nii palju mehed ikka naisi tunnevad, et kui naine tahab juba klaverit, siis see tema viimaseks tahtmiseks ei jää, selle peale võib  mürki võtta. Ja nad võtavadki, kolm pudelit järjepanu. Kuid kõik on  ühel meelel selles, et pilti uuest koduabilisest on kindlasti kõvasti töödeldud. Kaks päeva hiljem lähevad kamraadid väsinuna koju, ja kogu asi jääbki natuke lahtiste otsadega.
Kell on kolm öösel, aga Argo ei maga. Ta pea kukub paroole välja mõeldes mitmeid kordi rinnale, aga tõuseb naksti ikkagi mõne aja pärast õlgadele. Ning kõik algab otsast.
„Valerka5.“
„Või oli kuradi KalmuJürka5?“
Proovib. Ei olnud.
„Kurat, aga äkki oli siis ikkagi Liisa5,“peab mees endaga jörisedes aru.
„Ei olnud. Ei olnud Liisa,“tõdeb siis kuidagi lõplikult.
Kellegi käest ei ole küsida ka. Mees võtab sõrmedega ninajuure pealt kinni, ning pisarad tikuvad vägisi ta näole. Ta niuksubki lõpuks nagu ema poolt hüljatud titeräbal, kes on küll korrektselt kirikuukse taha asetatud, kuid keda see miskipärast eriti ei rõõmusta. Argo ei leia oma kurvameelsusele õigustatud põhjustki, kes siis mingi tähekribu pärast jonnib, aga käed muutuvad korraga tuimaks ja rind on Argol jäme ja punnis ja rinnanahk kisub  kõikjalt, nagu ei mahuks kõik inimest painavad tegurid korraga enam tema hingamisruumi ära.
Neil seal Luuneemel pole kombeks uksi lukustada. On selline vaikne ja rahulik neemeots. Ja hea on, et on. Kiirabi tuleb kahe tunniga. Mehest poleks enam mingisugust ukseavajat olnud.

3.

Vaikus. Avama ei tulda, pole kosta samme, raadiot, tolmuimejat ega muid tsivilseeritud maailma hääli. Lõpuks, kui need peenikesed sõrmenukid on end juba hõõgpunaseks tagunud, hakkab Joanna kahtlema, kas polnud mitte vara Jumalast lahti öelda ja et kas kuulujutud sellest, kuidas külmumissurmale määratu viimases faasis enam külma ei tunne ja et see lõpp juba üsna mõnus ja soe on, tõele vastavad. Prr, ketsid… Välisuksest vasakule jäävast aknast on selgesti paista, kuidas suures kivikaminas lõkendab elav tuli, see annab uut jõudu koputiga mürgeldamiseks.
„Võib-olla peaksite te sisse minema,“ütleb Vladimir Borkavovitš nagu vana rahu ise.
„Ahh. Te ehmatasite mind,“ütleb Joanna rinnust haarates.
„Nagu olete teie varem mitmeid kordi mindki ehmatanud,“heidab Vladimir Borkavovitš ette. Kas Joanna Day pole veel tõesti mõistnud, et Borkavovitšit pole võimalik maha raputada, kui nuhk seda just ise ei soovi.
„Siin elavad Männimäed ja sa oled õiges kohas, aga liiga õhukeselt riides. Mine sisse, ma lähen teen väikese tiiru.“
Mees haarab uksenupust, kuldne lõvipea annab keerates järele ja uks avaneb kergelt, nagu poleks see kunagi suletud olnudki.
Borkavovitš  jalutab sama äkki kui ilmus kaabut kergitades minema. Joanna vaatab mehele jälkusega järele. Mis kasu oli taksole põgenemisest, mitte mingisugust ei olnud. Et varvaste kronksu tõmbamine hakkab juba valusaks muutuma, tuleb teha järgmine liigutus, vastasel juhul on tehasega ühel pool rutem kui arvata võiks, ja see tähendaks punapeast ülemuse kisa. Naine astub  eeshalli, mille kõigist neljast seinast viivad edasi havanna ookri tooni uksed. Vasakul seinal ripub inimsuurune fotolavastust kajastav plakat, sasitud juustega modell hoiab kõrvadel käsi ja paistab pea viltu karjuvat. Originaal „Karje“ õud ja draama on sel pildil asendatud kütkestavate huulte, jumeka naha ja meelelahutusliku võttega tähelepanu karjelt inimesele tõmmata. Ilus, otsustab Joanna ja naeratab. Sellisel keskastmejuhil lubaks enda peale karjuda küll.  Neli eeshalli ust on kõhedusttekitavalt koomale lükatud. Et edasises selgust saada, peaks ühe neist avama. Seda pole aga võõral territooriumil mugav teha ning Joanna kõhkleb, kui  otsustab  kõige lähemal asuva ukse kasuks ja selle lahti lükkab. Rustikaalsus on interjööristiil, milles Joanna pere- ja sõpruskond on harjunud aega veetma maal rebasejahti pidades. Hiiglaslikus tuleasemes praksuv puupõlemise hääl meenutab Joannale jahipidamisest väsinud isa, tema kamina ees Arturo Fuentet popsivat onu ning Frederica poolt lauale tassitavat auravat jänesepraadi. Joanna asetab  koti kamina ees olevale jalatoele ning istub ise tugitooli, mis on kaetud koheva, lambavillast vaibaga. Õhupall tonkleb vastu näpuotsi. Naine silmitseb tuimalt tuld ja üritab taibata, kas ehk on hakanud juba soem. Soojusega on see lugu, et alguses, kui külmast tulla, see kipitab, teda võib terve maja paksult täis olla, aga alguses on soojusest saadav lootus siiski vaid ebameeldiv kipitus ning lubadus ja siiski vaid lootus, et see esimese sooja tunne möödub. Nii on lood soojaga, mitte alati isegi sellega kõige paremad. Toas on tunda puhastusvahendi lõhna, milles võib haista lavendlit.
            „Pagana päralt, ptüi,“ kiljub keegi ühtäkki sealtpoolt, kust Joanna äsja ise tuppa oli astunud. Too kannab jalas viimse piirini kitsast teksast, seljas pruuni ärapööratud nahaga vesti, mille hõlmade vahelt vahib Joanna poole Elizabeth II viltuse krooniga pea.  Esmapilgul ei jõua Joannani, kas särgi sees säutsub juusteta naine või lihtsalt väga veetlevate näojoontega noormees. Ukselolija hakkab põrandale kukkunud praekartuleid imekombel terveks jäänud taldrikule kühveldama ning Joanna otsustab lõpuks punkari käeselja ja intuitsiooni põhjal, et tegu siiski vististi noore, umbes alles täisealiseks saanud  plikaga on. Viimane tõuseb lõpuks, vaatab Joannat närviliselt ning kaob kööki, et rikutud õhtusöögist vabaneda. Mõne minuti pärast on ta uue taldrikutäiega tagasi. Ta asetab selle järsult lauale, meenutades sellega Joannale, et ta pole täna veel midagi söönud.
Tüdruk võtab kõrvaklapid peast, ning pistab käed puusas ägedalt seletama, ta räägib ütlemata kiiresti. Kui Joanna mõistaks öeldut, teaks ta juba, et ta on üks ütlemata häbematu kuju, et Eestis on kombeks koputada ja nii edasi. Joanna vaatab sädistava naise õhetavat nägu ja leiab, et tegu on ühega sellistest, kes saab endale lubada allopeetsiat ilma, et see näotust rõhutama hakkaks.
„Halloooooo,“ vehib plika sõrmedega Joanna näo ees.
„Kas su asjad on veel väljas kuskil, taksos või kuskil vee,“viipab tüdruk  akna poole.
„I`m sorry, I don`t speak your language,“ avab Joanna lõpuks suu ning  jääb rahulikuks ja vaoshoituks.
„Ouch. Really, kuidas sa siis tööle kavatsed asuda, joonistad seebiga peeglile piltsõnumeid,“küsib tüdruk ninakalt. „Well anyway, I know you don`t speak our language, that`s why I just used it, it`s called estonian, and this is your first lesson: kui sa mind veel peaksid ehmatama, kratsin sul kõrvad peast, selge!“

Joanna vaatab veidi õelalt tüdruku pilukil silmadesse. Viimane justkui kohmetuks sellest, aga lükkab ennast veel enam puhevile ajamiseks sirgu, puusatades käed ja ajades jalad poole kraadi võrra rohkem harki. Joanna kujutab ette, millisena näeks neiu välja juustega. Ta jõuab ka mõelda, et äkki on sel inimesel vähk. Ta mõtleb oma igapäevaseid, surmahõlmavaid mõtteid.

„So, now you are here,“nendib punktüdruk seejärel kõiketeadvalt pead kõigutades.
„Where is your luggage?“
„Kõik, mille kaasa võtsin, on siin. Ma tulin siia, et kohtuda Argoga,“ütleb Joanna.
„Argo is not here,“ütleb teine vastu.
„Kus ta siis on, ta pidi mind täna siin ootama,“muutub Joanna uudishimulikuks.
„Ma tean seda, aga Argoga juhtus õnnetus. Õigemini… ah, vahet pole, igatahes teda pole siin,“ ütleb tüdruk. Seletamata mis siis lõppude lõpuks lahti on. Nii jõuabki Joannani vaid sõna õnnetus.
„Accident,“ tardub Joanna. See sõna taob teda pähe. Joanna tõuseb ja lausub äkki:“Ma pean minema.“
Ta haarab koti ning astub korraga kui arutu õue, lumest lahtilükatud rajale. Ta tahab jooksma hakata, aga ei tea ise ka õieti kuidas ja kuhu. Õhukese lumekihi alla peitunud salapärane jää on sellist segadust tekitavat momenti juba kaua oodanud  ja Joanna potsatab libedal teerajal istukile. Tütarlaps, kes on talle järele jooksnud, kükitab korraks ehmunult ta kõrvale. Hetkeks vaatab ta külalist uurivalt, justkui otsiks märke selle portselanjäsemete purunemisest, justkui oleks ta uuesti taldriku maha pillanud. Otsustades siis, et asi on terveks jäänud, ajab ta end sirgu ja võtab uuesti küünilise poosi.
„Pole sul midagi viga,“parastab ta.
„Vähemalt mitte luude ja kontide küljes,“ jätkab plika, kahtlustades siiski Joanna närvikavas mitmeid märgatvaid kõikumisi olevat. Londonlanna tõmbab jalad hangede vahel konksu, sõlmib oma peened näpud tihedasti põlvede ümber ja hakkab lahinal itkuma. See on võõrustaja meelest juba liig mis liig. Ta põrnitseb Joannat hämmeldunult ning soovib, et oskaks edaspidi paremini ei öelda. Pole vaja iga külamehe appikutsele kohe vastata, et siis selliseid närvipuntraid taluda. Ent, nagu laialt teada, Argo ei ole ju mõni tavaline külamees, talle juba nii lihtsalt „ei“ ei ütle.
„Sa ei saa aru,“ütleb Joanna pead tõstes, nagu peaks nüüd korraga vajalikuks tüdruku küsivale ilmele vastata.
„Ma olen neetud,“näib ta veendunud ja tema hõlkjas ihu väriseb selle peale veel rohkem külmast.
Nüüd peab punkar naist juba päris opakaks ja ta ütleb talle tooniga, millega koheldakse natuke nikastada saanuid, et kui too nõidade ja jumala eest varju tahab, et siis on ta küll juhuse läbi sattunud kõige ohutumasse paika tervel maakeral. Et neil Luuneemes selliseid ei ole, et ei ole  mingisugust needust, nõidu, šamaanlust ega midagi sellist, ja kõik läheb ikka nii nagu ise lükkad, ja et praegu on neil kahel vaja end jäise õhu eest tagasi tuppa lükata.
Kui Joanna taas tugitoolis istub ja tüdruk ta sooja kaamlilõngast  tekiga  sisse on mähkinud ning talle tassi piparmünditeega ulatanud, saab ta lõpuks justkui poololulise kõrvalinfona teada, et Argo tuleb juba homme koju. Ja et see õnnetus ei olnud muu, kui liigse veini  ja kliinilise depressiooni ristjuhus. Seda olevat mehega ka varem juhtunud, raske lapsepõlv, ema surm ja muu selline jama.
„Ei tarvitse üht lihtlabast joodikuelu  kohe isiklike lugudega seostama hakata,“on plikal põhilised elutarkused hästi teada.
„Mina olen Ratface,“ tutvustab tüdruk end  viimaks juba leplikumal toonil. Ta avab õllepurgi ning hakkab enda ees kergelt auravat seapraadi sisse lahmima.
„Ouh, I´m Joanna Day,“vastab inglanna õhetades. Hoolimata moodsatest tumedatest teksadest  jätab Joanna Rotinäole, nagu Borkavovitšilegi, mulje klassikalisest mornist aristokraadist, kes trotsides perekonnatraditsioone endale hirmkalli lopsaka kampsuni selga on vedanud.
„Argo palus mul sinu järele vaadata, kuni ta tagasi tuleb,“ ütleb Rotiplika. Ta jätkab reipalt matsutades:„Ega sul ei ole selle vastu midagi, kui mõned minu sõbrad täna siia tulevad?“
Joanna tunneb, et tal pole selles majas veel hääleõigust, isegi mitte nii palju, et õhtusöögi kohta pärida, ning noogutab. Küll aga palub ta endale näidata tema magamistuba, et ta saaks veidike puhata. Maja on ilus, mõnest kohas savi ja maroko krohviga vooderdatud. Kulunud väljanägemisega vintage mööbel, roostes ja õhulised detailid läbisegi. Joannal on hea meel, kui ta leiab magamistoast eest siidlinad ja lavendlilõhna.
            Rotinägu tõmbab roosimustrilised kardinad akende ette ja seab end minekule.
“Ma ei tea, kas teid kahte piripilli saabki kokku lasta, sind ja Argot, kuidas te küll kahekesi hakkama saate… Aga kes teab, äkki just sellepärast saategi.“
Pärast põgusat pausi lisab ta:“Aga ketsid on sul awsam!“
Joanna pole kindel, kas öeldu mitte iroonia pole. Ta ootab kuni Rotiplika on ukse enda järel sulgenud ja riietab end vaikselt lahti. Naine vaatab toas ringi, aga on selge, et tiibklaverit juba niisama lihtsalt ära ei peida. Joanna ohkab, ent lubab, et jätab suurema pettumuse tulevikku, väsimus on ta kondid selleks päevaks läbi kulutanud. Ta märkab kardinate vahele jäänud pilust lumist kirikutorni ja imestab, kui vähe teab Rotinägu oma kodukandist. Ja kui hästi oskab Joanna ise ka endale valetada. Muidugi on Jumal olemas. Selle mõtte juures enam ei kipita. On mõnus soe. Väljas ulguva koera hääl taandub, üle pika aja uinub Joanna pikalt rähklemata magusasse unne.

4.

Inimesel võib olla kuus last. Seda ei ole üldse palju. Ausõna. Inimene, üks tavaline Eesti naine, Tuule Nõmm tahab (pärast seda, kui ta on kell kuus ärganud, lapsed kooli ja lasteaeda viinud, päev otsa elutoast vanat tapeediroju maha kiskunud, poes müüja käest peaaegu mitte millegi eest pea täie sõimata saanud, moorinud kaheks päevaks ette kanapraadi juurviljadega, oma vanema poja sulgpalli trenni ja sealt hiljem koju toonud, vanuselt järgmise pojaga Häädemeestel silmaarstil käinud, ja pärast seda oma kõige pisemate, kaksikute, nelja-aastase tüdruku ja poisiga, nonde lasteaiasõbra sünnipäevale jõudnud, kui ta siis õhtul on kogu kamba hambaid pesema saatnud ja kui talle on meenunud, et on terve päeva peale sõõnud vaid lõigu sünnipäevatorti) lihtsalt teha endale ühe pisikese mahlase gurmeemõõdus ja tillioksaga kaunistatud kalavõileiva. Ta võtab külmkapist kurgi, lõikab paar viilu, ning tunneb kogu ihuga, kuidas kohe, kohe saab ta lõpuks ometi hambad lõhe roosasse lihasse lüüa. Hakkab siis tilliputkest väiksemat liblekest murdma, kui korraga ei tea kust, tema selja taha vaikselt nagu kummitus üks kaksikutest ilmub ning ütleb:

„Emme, ma tahan ka võileiba.“

See on hetk, kus ka Tuulele võib number kuus tohutuna tunduda.

„Aga sa juba pesid hambad ära,“haliseb ema, ise hoolikalt võileiba piieldes.

„Ma tahan ikka. Ma võin uuesti pesta,“ tuleb Sander ähvardavalt lähemale ja kallutab pea küljele. Julm võte, millega poiss saab tahtmise iga kord mitte ainult emalt, vaid juba ka lasteaiaõpetajalt, seda on Tuule paaril korral imestusega märganud. Mis vägi neis nelja-aastastes on ja kes selle neile andis…

„Ahh, Sass,“annab inimene alla, sest nii kulub lihtsalt kõige vähem energiat.

„Võta siis!“

Sander surub hambad veidi liiga hoogsalt leiba, sest kala lendab viuhti kõõgipõrandale.

„Ma ikka ei taha seda enam,“ paneb ta kuiva leiva kõõgikapile ning läinud ta ongi. Hambaid pesema, täpselt, nagu oli lubanud. Jah, siis tundub isegi Tuulele, et kuus on üüratu numbrijada, millel ei näi lõppu olevat.

Tülpinult koristab ta põrandalt kalarasva. Tema kõrvus kajab samal ajal ühe Tallinna sõbranna telefonikõne:“Võtad siis koera enda juurde, kuniks me reisil käime? No mingi kuuks ajaks ainult, ahh? Me kavatseme ikka lõdvaks lasta, terve Euroopa läbi kammida, ma ei tea, äkki läheme koguni Marokosse, meil ju ükskõik, tead ju küll meid, mõte tuleb, teeme kohe ära. Ja mis sul seal muud teha ongi, sa ju istud niisama kodus praegu ikka veel, onju nii? Noh võtad siis või? Ta on ju meil nii armas, nunn-nunn…“

Tuule jõudis veel mõtelda, et mitte mingil juhul.

Ning nüüd vaevlevad nad Tõnu ja lastega juba kolmandat ööd magamatuse käes, sest koer pole harjunud väljas kuudis magama, ning kuulutab seda kõvahäälselt üle terve Luuneeme ulgudes.

“Ma ütlesin Helenile, et ma ei lase teda tuppa. Nii ka jääb,“kinnitab Tuule mehele.

Tuule tahab kohutavalt magada.

Umbes tunni pärast magab koer tema magamistoa valgel kaltsuvaibal. Tõnu poriseb suure padja tagant, kuidas Tuulel ei ole iseloomu, et too laseb endale pähe astuda ka lastel, laseks isegi lammastel, kui neil mõni oleks. Kui ta nii jätkab, ei austavat teda varsti enam ükski hing terve ilma peal. No tänan mainimast, mõtleb Tuule, aga kas siis praegu austab või? Tuulele ei ole vaja, et terve ilm teda austaks, isegi kogu küla kummardust ei vajaks ta. Piisaks kui oma mees vaataks silma, mõistaks ja silitaks ja ütleks, et pole hullu, see on tühiasi. Selles osas soovitab Tõnu Tuulel Karlssoniga nõu pidada. Tuule arust ei ole see naljakas, mõnikord rohkem tähelepanu, kui ainult ühmata, et mis õhtusöögiks on, ei võtaks Tõnul tükki küljest. Selle peale ei ütle Tõnu enam midagi. Ja ega Tuule rohkem ei räägi ka, seda on piinlikki teha, iga teine film ja raamat räägib sellest. Mees võiksjuba ise aru saada mõnest lihtsamast asjast siin ilmas, käigu harigu ennast, lugegu midagi. Pingelise olukorra kiirema lahenduse mõttes Tõnu aga magab juba nii, et see kõik jääb Tuulel Tõnuleütlemata.  Ime, et ta  Tuule mõnitamiseks veel ei norska!

Tuule jääb oma mõtetega üksi. Ta tahab muule mõelda, aga seest ikkagi kiheleb ja ta surub hambad kokku, et mitte taas välja pahvatada, kuidas  Tõnu ise võiks just selle austuse koha pealt eeskuju näidata. Ise tuleb ja läheb, millal tahab, räägib, mida tahab, aga nõuab, et Tuule oleks seal, kus talle on ette nähtud, räägiks, nagu naisele on kohane ja selliselt, et külarahvas Tuule pärast Tõnust halvasti rääkima ei hakkaks. Et Tõnul poleks häbi üle koduläve õue peale astuda, kujutad sa ette! Ja millal tema, Tõnu, ütles Tuulele viimati, et ta teda armastab?  Kas see on konksuga küsimus, oli Tõnu selle peale vastu küsinud. Selline suhtumine pole midagi uut,seda kõikeon samuti filmides väga palju. Ja Tuulel on sellest kõrini.

Jah, las see koer olla, siin magamistoas on palju suuremaid muresid, millele pühenduda ja aega kulutada.

Jah.

Samal ajal pole tarvis arvata, et Tuule pole tänulik selle eest, mida Tõnu tema ja laste ja nende kodu heaks teinud on. Ta on seda ka Tõnule öelnud. Ta on korraldanud õhtusööke, mis pidid tooma veidi värskemat ilmet nendele kahekümnele koosveedetud aastale, millest viisteist on abielus oldud, pakkudes kuiva veini ja turunaise Venemaalt toodud ehtsaid kalmaarilõike. Ta on püüdnud Tõnule oma tänulikkust paljastada. Kuid  viimasel ajal on need lõpuks kujunenud ikkagi lihtsateks sööminguteks, vaikides veini lürpimiseks ja lõpuks tühjalt voodisse vajumiseks ja tõdemiseks, et ehtsa kalmaari pähe on mingeid kahtlaseid limuseid söödud. Sa, Tõnu, ju ei tee kuulmagi, et Tuulel on veel alles mõni räbal unistus, millele aga naisel aega ega jõudu mõeldagi pole… Kuigi samal ajal arvab Tuule, et Tõnul on üksjagu õigus ka. Tuule austus enda vastu ongi juba muutunud. Ta on väsinud. Ta tahaks lihtsalt puhata. Eriti enda kaitsmisest. Keegi võiks vahelduseks tema eest välja astuda. Ta on 39, mitte surnud. Ta on naine, mitte künniader. Ta tahaks ka natuke plastiline olla, kasvõi siinsamas, Luuneemel. Ega selleks ju ei peaks ilmtingimata puhkama sõitma. Aga ta on võimetu selles suhtes midagi põrutavat ette võtma. Ja see ongi selle asja juures kole lugu, et ega enam ei viitsigi enda eest seista. Las keegi teine tuleb ja seisab, keegi, kellel on rohkem jõudu.

Silmad niisked pöörab Tuule Tõnule selja. Lõhikesed pruunid kiharad mööda voodipeatsit harali, tihub ta armastuse puuduse tundest nutta. Ja julgeb ta siis sellest kusagil kõva häälega rääkida? Mida sa naine virised, öeldakse kohe, sa elad isegi hästi. Sind ei tirita juukseidpidi maad mööda, kui oled jätnud pearäti silmini sidumata, sa saad hariduse nagu naksti ja õiguse valida liigagi tihti (kui protsessi kiitsakat tulemuslikkust analüüsida) ja tuled siia nutma veel. Sa ei tea mis elus ja maailmas toimub! Vat nii öeldaksegi, tajub Tuule juba ette, ja tal pole mingit tahtmist lisaks kõigele lasta ühiskonnal enda pihta tänitavaid mõnitusi pilduda, ta ei taha olla teiste silmis tühja vinguja. Ta tahab  lihtsalt puhata. Aga kuna ta sellist luksust enesele lubada nii või naa ei saa, siis pöörab ta end suurest nõrdimusest korraga ja annab Tõnule padjaga vastu kukalt.

„Ai,“ tuigub Tõnu poolunes istukile. „Segi oled või?“

„Aga tead,  ega ei ole kindel, et ei ole,“ sisiseb Tuule ja nüüd, kui Tõnu teda altkulmu põrnitseb, pöörab mehele selja ning võtab juba päris rahulikuna mugava poosi magamiseks sisse.

„Täiesti segane,“ ühmab Tõnu veel kord üle, äkki Tuule veel ei kuulnud.

„Hea, et meil majas vähemalt üks tore, tark ja terve ajuga inimene on,“ ei jää Tuule võlgu.

„Mis sa nüüd sellega öelda tahtsid siis. Et ma olen nõme ja loll ja haige?“

„Ahh, ma ei tea mis asi sa oled, ma olen igatahes väsinud,“ütleb Tuule ja jääb vait.

Ja niisiis on selge, et Männimäe talust ida pool elab hea sõber Kalmu Jürka, täitsa üksi. Ning lõuna pool elavad kaks segast oma kuue lapse ja papagoiga. Ja nüüd on nad veel endale mingi koera ka võtnud.

5.

Kell viis varahommikul nõuab Argo enda haiglast välja kirjutamist. Tema ei saavat selliste inimestega, nagu see uus sekretär, ühes majas viibides paranemisele pühenduda, et see on liiga kena naine, nagu ikka sekretärid. Argo on veendunud, et kui inimene soovib kellegi sõnu väänata, siis ta seda ka teeb. Võib vehkida käte või iseloomu või  mõne muu kehaosaga, aga sellest pole tuhkagi kasu. Elus on asju, millest tohib kõval häälel rääkida ja on asju, millest ei tohi, mõtleb ta. Näiteks, sa ei või öelda, et sekretär peab ilmtingimata kena välja nägema, et täpselt nii neid ametisse vannutataksegi…

… kuigi, mäherdune silmakirjalikkus…

 …ometi võetakse ju temakeseks pea alati ilus noor hirv, kelle hüpped kesapõllul alles kerged, kuid juba üsna asjalised välja paistavad. Aga sellest rääkida ei tohi, siis inimesed solvuvad. Siis nad ütlevad kohe, et ei ole nii, et ikka heade lihaseliste ajurakkude põhjal valitakse. Ja kui sa siis vaatad sellele inimesele sügavalt kulmu kergitades otsa, sellele, kes just sellist jama suust välja on ajanud, siis sa näed, et see solvub, hakkab sind ründama ja ütleb, et sa oled ise kuskilt seestpoolt kole inimene, sellepärast ajad ainult välimuse kaela kõik. Sellepeale muidugi hakkab omakorda sinu kunstikooli taustaga sisimus tõrkuma, ja sa veendud veelgi enam, et ei ole ikka kole küll, ei seest ega väljast, ja et koledus on kõige tipuks vaataja silmades. Ja siis näed sa seal muidu täitsa armsa ülespoole upitava ninaotsaga vastasseisja silmades korraga helkivat ussipilku ja tervet tema vingerdavat minevikku. Ja veel seda, kuidas hirv-ussi soovmõtlemise üks vandekohtunikest tahab kõigest hingest ühehäälselt tunnistada, et maailm ongi kohe õiglane paik ja kes nii ei arva, on julm. Aga tead, sellise asja peale sa tead mis tee? Sa lihtsalt jaluta edasi, jaluta mööda haiglakoridori minema ning lase sel kiitsaka mõttevalemiga inimesel edasi elada ning endaga hakkama saada. Ja püüa ise kah kuidagimoodi ühele poole saada. Sest ega see kiitsakus pole ka alati ühtepidi mõõdetav. Kummast otsast just parajasti mõõdetakse? Vabalt võid kaotajaks jääda.

„Ma pole seda öelnud, et te rumal olete,“hüüab Argo haigemaja helerohelise fuajee väljapääsu poole kõndides ebala irvega suunurgas selja taha jäänud asjaajajale. „Ma lihtsalt ütlesin, et te olete väga ilus naine, kuid ega te selle koha peal vanaks elada ei saa. Et kui see aeg on käes, eks siis helistage mulle. Ma võtan teid hea meelega enda juurde tööle.“

Vaheukse tiib lehvib Argo selja taga veel tükk aega edasi-tagasi, enne kui kahe piirde vahel tasakaalu leiab. See vähemalt lõpuks leiab. Aga Argo pea on paks nagu ülesuhkrustatud murakamoos. Mõni ime, et ta nii palju naeratab. See on ellujäämisirve, niisugune, mis hoiab kõiki teisi lihaseid ja luid koos püsimas ning inimest maadmõõda laiali valgumast. Mingisugusest tasakaalust pole juttugi. Ja koduni on kolmteist kilomeetrit.

„Jürka, mina siin. Tuled,“küsib Argo telefoni.

„Jälle! Poiss, mis sa jamad, kaua sa niimoodi elad mul, mul on hetkel tööd, Laane Madis pani udjama, sa ära seda mulle seal juurde tegema küll hakka praegu,“tänitab Kalmu Jürka uniselt.

„Elan kaua elan, tuled siis,“tahab Argo koju.

„Tulen ikka, kus ma pääse,“vastas naabrimees.

Ootamist oli nüüd umbes tunni jagu. Selle aja jooksul ei suuda Argo ikka rahu saada, kuidas inimesed suudavad küll ühest lausest nii palju tähendust välja võluda, eriti see asjaajaja. Võiks ju sõnad kokku veerida ja nõnda jättagi. Ei, ta ei jäta, mõtleb Argo, ta võtab seda kui ellipsograaf kolmekohtusüsteemi. Kõigepealt tuvastab ta „joontäpselt“su isiku pilukisilmil selle paari sõna põhjal, mida sa äsja oma meelest heatahtlikult oled võtnud inimesele vaevaks öelda, ja seda selliselt, et vaata ja imesta, kessee „kena“ inimene küll on, kes minust äsja kokku vorbiti. Ja kui see kuradi halduskohus on mõne sekundi pärast läbi, ei ole solvunud prokurõr ise ka kindel, mille on sinust kokku kujutlenud, igatahes ta näeb, et ring pole veel täis ja siis hakkab justnimelt ringkonnakohtus tõendeid välja vorpima, mis tema süüdistustega klapiksid, et umbes „vaata, ise tuli just viinaravilt, küllap ta ikka peab siga olema, ei ole mõtet tema peale närvi minna“. Kusjuures, Argo ei võta viina suu sissegi ju! No ja kurat, kellele ma siis räägin, et muidugi pole mõtet närvi minna, eriti kui sulle tegelikult lihtsalt lahkelt töö pakkumise eesmärgil turunduloba tehakse, mõtleb Argo sigaretti kimudes. Inimesed ei kuula, ega süvene. Tänulik peaks hoopis olema. Aga kuis sa kurat siis sellega, asi antakse nagu lupsti hoopis veel kord kassatsioonimenetlusse, mis kestab tõenäoliselt mitme õhtu jagu enne voodiheitmist  ja kolm sugulaste kokkutulekut takkaotsa.

„Missa irvitad,“küsib Jürka oma sinepikollase Niva ust lahti tõugates.

„Ah ei tea, sitt tuju on,“vastab Argo end juhi kõrvale istuma sättides.

„Üks solvus, kui ma talle tema kohta hea sõna kinkisin,“puistab ta edasi.

Niva annab gaasi.

„Ma mõtlen , et sa, Jürka, oled selline kole ront, et sa ei kõlba sekretäriks ju kohe kindlasti. Noh, ja kui ma sulle seda praegu ütleksin, kas sa siis solvuksid selle peale,“tahab Argo Jürkalt oma teooriale kinnitust.

Jürka naerab laia lõuaga ja on nõus mitte solvuma ja lubab jätkata hauakaevajana.

 „Hea on kohe terve mõistusega inimesega rääkida,“ ütleb Argo ja nad lendavad kruusasele kõrvalteele, et natukene lõigata.

„No ja miks peaks siis solvuma, kui öelda, et inimene praegu ilus on, aga et aeg lendab. Inimestele ei tohi kohe midagi enam ütelda.“

„Hõh sind küll, sa lihtsalt oled selline tüüp, kellelt tüdrukud ootavad midagi pehmemat. A sa oled liiga loll, et sest aru saada,“ütleb Jürka, kel pole kunagi naist, ammugi siis tütart olnd.

„Mida sina sellest tead?“

„Sinu ema ütles kord, et kellelt on silmad võet, näeb vaata et kõikse paremini. Ära sa seda kunagi unusta, Argo.“

Ema poleks maksnud küll Argole täna meenutada. Ja ülejäänud tee nad enam ei räägigi. Rohud hakkavad oma mõju kaotama, või siis järelmõju avaldama. Nüüd on Argol juba piisavalt palju halb, kohe nii, et suunurgad üksi ei jõua kogu seda kupatust enam üleval pidada. Irve suunurkadest kaob ja kogu keha voolaks kui ikkagi Niva istmele laiali. Argo hing ihkab magada. Õhtust hommikuni ja nii mitu kuud järjest, muud ei midagi. Selline tülpimus, nagu istuks madalas lohus keset välu, et muudkui tõuse ja mine, kuhu süda kutsub, aga süda, vana raisk, ei kutsu mitte üheski suunas. Ja nii istudki kühmutõmbunult edasi, tahtes hoopistükkis veel sügavamale auku kaevuda. Aga sügavamale enam ei saa, reaalsus tuleb ette.

Eemalt õuelampide paistel on näha, et Männimäe loss seisab oma endisel kohal. Vähemalt pole Rotinägu seda maha põletanud, hea maja on Argo ehitanud, tugeva. Karvavõrra trööstib Argot mõte kõige tagumise magamistoa kõikse pimedamast voodinurgast.

„Eile nägin su maja ette kahte taksot sõitvat, egas vanamees koju põle tulnd,“meenub nüüd Jürkale.

Ahsamait! See oli Argol puhta ununend. Uus koduabiline.

„Ei, ei ole. Ta tuleb alles kümne päeva pärast,“on Argo meeldetulnust nagu isegi häiritud.

„Aitüma, Jürka,“ jõuab ta kähiseda ja suundub koduukse poole, et enese uuele elanikule tutvustamisega kiiremini ühele poole saada.

Elutoas on suitsuvinesse mattunud kamp rõõmsameelseid hommiku peale jäänud lapsepõlvesõpru. Mõni laulab…

See on postmodernistliku näidendi viimane vaatus.

See on posthumanistliku luige katkenud laul.

See tarbijate paradiis on tarbind ennast lõhki.

Ta tükid kukuvad eilsesse.

…aga lõpetab kohe, kui Argot uksel seismas näeb, muss keeratakse maha.

„Argo,“ tuigub Rotinägu ülevoolavas tujus talle vastu. „Tule, võtame pitsi vanade aegade mälestuseks,“naerab ta nagu lõbunaine ning vajutab oma erkpunaseks võõbatud suu vastuvaidlemise vältimiseks Argo omale. Argo lükkab tüdruku enda näost eemale.

„Või mis, ei kõlba sul enam meiega juua?“

Toas on paar Argo jaoks tundmatut punaste võrksukkade ja hüsteerilise meigiga tüdrukut. Nende vahelt diivanilt tõuseb ähvardava moega kahemeetrine mehejurakas ja tõstab Rotinägu turjast nii, et viimase varbad vaevu maad puutuma jäävad.

„Oled sa küündimatu või? Lase mehel ennast terveks ravida,“mõirgab ta kõikudes.

„Nüüd on nii, et iga roju oma koju, raisk,“ütleb suur mees juba vaiksemalt. Ja kellelgi ei ole tuju temaga vaidlema hakata. Patsutatakse Argole õlale ja minnakse laiali.

„Sina, Rotinägu, koristad selle jama kokku, mis siin on,“haarab hiiglane kiilakal plikal käsivarrest.

„Argol on nüüd uus tüdruk, las tema koristab,“rapsab Rotinägu naerdes käe lahti. Jõrgen annab minejatele õhus jalaga järele.

„Tattnokad,“kuulutab ta Argole.

„Ma aitan siis ise, koristame selle laga siis kokku ja asi vask,“ hakkab ta laualt natuke liiga suure hooga tühje ja pooltühje pudeleid kokku kraapima. Mõned neist kukuvad vaibale ja Argo, nähes, et abist vaid kahju sünnib, tõttab neid üles korjama ning Jõrgenit uksest välja talutama.

„Vaata siia, mulle silma sisse. Kõik saab korda. Ma luban. Mine koju! Ma saan korda. Ära muretse,“ütleb ta Jõrgenile tõsiselt otsa vaadates. Kõigile on teada, kuidas Jõrgeni just gümnaasiumi lõpetanud väikevend mullu suvel enda kaela tuhmis peaga vastu järve põhja kahekorra hüppas. Ja kuidas Jõrgen sellest kurvast päevast end kuidagi lahti kangutatud ei saa. Ja kuidas Luuneeme vähesed noored sellest suurt midagi muud õppinud ei ole, kui et Jõrgeni sõna kuulama ja loo üle targutama, samas ise nagu ennevanasti edasi lürpides ning ajast - arust pärit lollusi korda saates.

Jõrgen läheb ja seda, kuidas ta teisi tee peal paika paneb, on veel pikalt Männimäe talu hämarasse elutuppa kuulda.

Argo pea nõuab vaikust.

Kuidagist kentsakas oleks jätta uus koduabiline omapäi, ritsikas tuleb sellest lõputust voodite labürindist üles otsida ja nagu kord ja kohus tõõülesanded kätte jagada. Jah, seda tuleks kindlasti teha. Ent Argol ei jätku selleks lihtsalt jõudu. Küllap abiline ikka magab alles, hiljem, kui tõuseb, siis vaatame. Kõige tagumine magamistuba, see kõikse kottpimedam ja vaiksem… Kui Argoga seal ei saakski päris kõik korda, nagu ta Jõrgenile lubanud oli, siis vähemalt vähendaks see oluliselt teravat valu parema oimu kohal, mis on kokkuvõtteks ikkagi vaks maad rohkem korda kui täielik korralagedus.

Õnneks on kardinad toas ette jäänud, mis tähendab vähem lisaliigutusi, sest üks hullemaid asju säärases olukorras saab olla üleliigne valgus ja liigne liigutamine. Jääb üle vaid pimedasse voodisse hüpata. Ausalt, elus saab olla vaid kaks õiget tegu, mõtleb Argo, need on õigel ajal vetsu ja voodisse jõudmine. Ja ühega, missugune õnn, on ta just edukalt hakkama saanud.

Võib-olla juhtubki ime ja kõik saabki korda.

Hingamine.

Toas hingatakse.

Lisaks Argole.

„Who are you,“ küsitakse. Tavaliselt nad ei rääkinud temaga, ammugi mitte inglise keeles.

„What,“küsis Argo naljaviluks vastu.

Vaikus. Ta ongi juba päris mitu kuud puhtalt elanud, ilma ühegi pea kohal kiikuva kääbikuta. Nüüd algab kõik jälle otsast pihta.

„Why do you speaks english,“küsib Argo naerdes. Ja aeglaselt jõuab kohale, millisesse ämbrisse ta end seekord kogu kehaga heitnud on.

„Who am I?

Who are you? I mean, I know you are Argo, but you were in hospital and now,to be honest, you`re acting wierd and I`m not feeling really comfotrable to sleep with you in the same bed,“ütleb naine, liighatamata.

Kuradi raisk! Kuradi püha kuramus!

„Ouh! Don`t worry, you will,“otsustab Argo asja naljaks pöörata.

„ I promise I´ll be the best bedmate you ever had,“ kuradi kurat.

Ta ei tõuse veel. Ta kavatses, vähemalt ühe momendi vältel, aga nüüd ta veel ootab ja vahib pimedusega tõtt, ning loodab, et teda kontsaga pähe ei lööda.

Vaikus. Puhta naha lõhn. Jah-jaa, seal võib olla veidike õrna küpressi ja sidrunit, tõenäoliselt mõnest kallimat sorti seebist, mitte parfüümist, parfüümi kohta on lõhn pisut tagasihoidlik. Kuidagi sitt on olla, aga samal ajal hakkab meeldiv ka, tunneb Argo, et teatrisse minek ei pruugi jääda kättesaamatuks unistuseks.

„You are not ghost, are`nt you,“püüab Argo veel ühe tobedusega olukorda siluda.

„I`m actually not sure anymore,“tuleb vastus.

Paus.

„And you?“

„What,“ei saa Argo kohe aru.

„Are you a ghost? You smell like one?“

„Nei,“naerab Argo,“ it`s wine. Huge amount of wine.“

Jumal tänatud, naisel on vähemalt naljasoont.

Mõnda aega  ei liiguta kumbki end. Magusimalat piinlikkust tundes ei pea Argo viimaks vastu ja süütab õõkapil lambi ning tõuseb istukile. Naine on tema poole seljaga.

„I`m sorry. I forgot to tell Ratface to put you in another room.“ Naise seljal looklevad kuldse jumega varjud. Lambi paistel läbivad ta heledaid juukseid tumedad jutid. Kollakasvalged, ka veidi tumedamad toonid hooletult krunni seatud juustes. Argo on piisavalt kaine, et teada, kuidas ta edasi käituma peaks, nii ta ise arvab. Aga ka piisavalt purjus hetke kummalisusest. Naine ju pole talle öelnud, et mees ära minema peaks. Miks ta siis õigupoolest peakski...

„Nice to meet you, Joanna,“ütleb ta tasa. Kuskil sisimas loodab ta, et naine end seepeale ümber keerab. Ent seda otseloomulikult ei juhtu. Argo loobub uut vihjet tegemast. Akna taga laulaks ööbikud, nagu Männimäel ikka, kui ei oleks talv. Siiski kuuleb Argo õhus selgesti ööbikulaulu. Selliseid, mis siristavad sulle otse pähe ja püksi ja järele ei jäta.

Joanna teab, missugune Argo välja võib näha. All hallis nähtud elusuuruses plakat on üsna sarnane nägusale tuhkblondile ja saledale noormehele fotol, mille Argo oli e-kirjas enda pähe esitanud. Ja kui ta oleks Inglismaal, kus otseloomulikult midagi nõnda arutut sündida ei saaks, kuid kui julgeda kujutleda, et see siiski juhtuks Inglismaal, suleks Joanna silmad ja avaks need alles siis, kui on jõudnud tuppa, mille kohta Argo unustas Rotinäole juhised anda. Ta ei riskiks kunagi oma reputatsiooniga heade maneeride osas. Aga ta ei ole Inglismaal. Ta otsustab end ümber pöörata ning ei vaevugi Argo ees paljastunud põlve teki alla peitma. Argo on Joanna meelest kergelt vapustatud ilmega tõesti kena mees.

Oma meelest peaks Argo olema vähemalt surnud, et seda kõike päris juhtumi pähe võtta.

„Why are you really here,“julgeb Argo pärast mõnda aega häbematut vahtimist küsida.

„I really don`t want to talk about this now,“vastab Joanna. Ja ongi parem, kui nad ei räägi, sest sõnad võivad Argo surmast äratada, ning korduvad kogemused on näidanud, et see just mitte kõige meeldivam ei pruugi olla. Miski on selle naise ilme hapraks teinud, miski, mis lõikab, hõõrub ja torgib. Kõik, mida Argo tegema peab, on korraga selge.

„Can I hold you,“küsib mees.

Naine suhtub küsimusse rahulikult. Ta lihtlabaselt ei vasta.

Ajuvaba! Võõrad inimesed nii ei käitu. Nad ei kuku üksteist pärast rumala juhuse läbi voodis tutvumist arutult kaisutama.Mõlemad teavad ometi, et nii see täpselt kohe läheb. Et milline juhmard midagi sellist üldse küsibki, et see asi tuleb kohe ära teha, mitte siin rumaluste peale aega kulutada. Argo tõuseb, tuigub natuke, kuid jõuab õnnelikult teisele poole voodit. Joovastuses tundub valu oimu kohal kauge, mõnel määral isegi taanduv ning mees avab vaikselt akna. Kardinate vahelt pääseb tuppa paar üksikut valguseriba ja küllaga karget õhku. Kirikutorni siluett paistab kätte ainult tänu valgele lumele sügavsinise metsa taustal. Sisse valguv kahu tundub õhukeses dšempris mehe ihu vastus tervana. Argo heidab naise selja taha, katab tolle õla tekiga ning surub ta tugevasti enda vastu.  Natukene teise inimese naha lõhna ja juba ta magabki.

Vladimir Borkavovitš on tuntud, kui äärmisel vajadusel ebadelikaatsustesse laskuv mees. Voodi ees seistes olukorrale hinnangu andnud leiab ta, et nüüd on üks sellistest vajadustest esile kerkinud. Ta krahmab äsja uinunud Argol jalast ning tõmbab üsnagi sitke mehe ühe ropsuga magamistoa põrandale nii, et seal lebanud lambanahk kergelt nagu sulg toa teise nurka lendab. Argo kargab püsti ja üritab tabada Borkavovitši paremat põske. Kuid enne jõuab mustas mantlis mees Argo käe selja taha käänata. Kogu juhtum leiab aset sellisel kiirusel, et Borkavovitši kaabuselgki ei liighata.

6.

„Sa pead lihtsalt kõike väga ühepoolselt ebaausaks,“ütleb Tõnu kartuleid koorides. Talle tundub, et ikka ja jälle on Tuule see, kellele siin peres liiga tehakse. Aga tema, Tõnu?

„Mis mõttes“, sunnib Tuule huuled kokku ja püüab jääda rahulikuks, visates siiski tükeldatud porgandid veidi järsult kastrulisse.

„Näiteks, mis mu lemmikfilm on? Ah? Tead sa seda? Või, või raamat?“

„Mis mõttes, sa ei loegi ju,“ärritub Tuule ikkagi.

„Näed nüüd ise,“vehib mees koorimisnoaga. Palun, võta see kott sealt nurgast. Tuule vahib Tõnut vihasel pilgul.

„No võta, võta nüüd,“kamandab Tõnu ja  jätkab prillid ninal kartulite koorimist näoga, nagu oleks äsja nutikate abieluinimeste viktoriini kinni pannud.

Tuule haarab nurgas lõssitava riidekoti sangadest, asetab selle toolile ja võtab sealt välja ühe moodsa bestselleri. Ta ei teadnuki, et Tõnul on raamatukogukaart. Mida ta veel tema kohta ei tea?  Hoolimata õlgu katvast soojast sallist hakkab tal korraga natuke kõhe.

            „Üldiselt see ei ole mingi tõsiselt võetav kirjandus. Jah ma ei väidagi, et see film hea ei olnud. Oli küll. Aga no see kultusestaatus, mis sellele kleebiti, no see jättis lõpuks ikka juba väga butafoorse maigu kogu asjale,“kostab Tuule.

„Ahah. Sinu jaoks ei saa miski ega keegi kunagi küllalt hea olla, kas pole? Huvitav miks küll? Ja siis lähed sa Kati poole sauna ning jahvatad seal enda maailma omale kenasti sobivaks, ilusaks, nii et sul enda vinklist oleks hea vaadata, ning loomulikult usub üks naine teist ja mitte tema meest ning varsti teabki kogu küla, kuidas Tõnu ei loe kunagi ühtegi raamatut ja üleüldse, missuguse õudse hooletusega ta oma naisesse suhtub.“

Tuule on näost tulipunane. Kas tõesti on Kati tema jutte edasi rääkinud? Ei, seda ei saa olla. Tõnu mängib temaga, paneb huupi, ta tahab teda meelega endast välja ajada, et Tuule midagi pahvataks, millest oleks hea hiljem jälle kinni hakata. Tuule pole kellelegi teisele peale Kati öelnud, et Tõnu temasse hooletusega suhtub.

 „Sa oled haige inimene, sa tahad ainult haiget teha,“karjub Tuule ja valab justkui omaenese sõnade summutamiseks kraanist vett kastrulisse. „Vean kihla, et see sinu raamat on su elu esimene,“jätkab ta. „Teab kas sa seda lugesidki, laenutasid ainult selleks, et demonstreerida,  kuidas minu jutt on vale puha… Sa igavane…raisk!“

Viimased sõnad lausub Tuule nuuksetega segamini. Ta võtab kastruli ning laksatab selle serveerimislauale nii, et sellele laotatud paberid märjaks saavad.

Siis vaatab ta kööginurga poole ja kisendab:“Kas sa ei saa ükskord aru, et ära jäta oma pabereid vedelema sinna, kus pole nende koht. Miljon korda on sulle räägitud seda.“

Tuule vapustus omaenda reaktsioonist on sedavõrd tugev, et ta sööstab majast välja. Tõnu näeb aknast teda alla mere poole jalutamas.

            „Ah sina olid siin,“ütleb Tõnu nüüd kööginurka vaadates.

            „Kogu aja olid?“

Tõnu pühib maha pritsinud vee ja paneb märgunud pabereid pesulõksudega pliidi kohale rippu. Paberid on paksult täis kritseldatud sümboleid, ruute, kolmnurki, päikesetaolisi kiirtega ringe, milledest mõnel nüüd tint veidi laialivalgunud on. Rippuv paberikett muudab köögi natuke müstiliseks. Kogu maja peidab endas maagilist hõngu. Tuule kuivatatud ürdid ja Tõnu nikerdatud puukujud annavad oma panuse. Maja on vana ja üsna audentne sellele, milline ta sada aastat tagasi välja näha võis. Ainult tehnika ja kangaste moodsad detailid lasevad arvata elanike tänapäevast eluviisi.

„Sa ära muretse, need kuivavad siin kiiresti,“ütleb Tõnu paberite poole viibates ja pistab teise kastrulisse parajaks viilutatud lihatükid.

„Mul on väga kahju, et me niimoodi riidu läksime nüüd emaga,“vaatab Tõnu köögikardina vahelt piiludes mere poole, kus Tuulet seljaga maja poole küüru istuma on tõmmanud.

„Ma ei tea, miks me nii teeme. Mul on tunne, et need aastad, kui me noore Männimäega oleme Norras käinud, hakkavad Tuulele lõpuks mõjuma. Alguses ei olnud ju midagi. Naersime isegi, et küll võib alles nii pikalt koos elada, et kui harva näeb, siis jätkub ka armastust kauemaks. Nüüd aga…

            Tuled koju, just hakkad siinse rütmiga ära harjuma, kui juba mine tagasi. Ja no eks Tuulel ole ka oma rütm tekkinud, mõistad. Ega viie lapsega ole kerge…“

Kööginurgast kostub urinat.

„Vabandust. Jah, sul on õigus. Kuue lapsega…nojah, et ta juba peab teadma, kuidas ja miks ja mida just nii peab korraldama ja millal, et kõik sujuks…Mõnikord on mul tunne, et ma tuleksin siia teda justkui segama. Aga ma tahan ka ju oma kodus käed külge panna, oma lapsi kasvatada. Seal ei ole ju mingi kodu, seal on ainult magamisase ja kõik. Ei, ega ma seal enam kaua ei ole, paar aastat veel ja siis on kogu moos.“

            Nurgast kostub itsitamist.

„Ah, et ma olen seda juba varem ka rääkinud,“naerab Tõnu ise ka.

„Jah, olen küll, ma tean. Aga inimene peab unistama. Muidu ei ole üldse mõtet…Unistama peab igal juhul. Ja siis mingid plaanid paika panema, muidu ei ole mitte mingit mõtet ka nendel unistustel. Siis ikka ühe sammu haaval, plaani järgi liigud edasi. Jah, nii on asjadel jumet. … Tuule arvab minust mõnikord halvasti. Arvab, et ma olen külmaks ja tuimaks  muutunud. Aga ma ei ole tegelikult. Lihtsalt, kui sa sinna Norra lendad ja teised kohalikud, kel on õnnestunud siin jalad alla saada, irvitavad, et näe, Kalevipoeg läheb naist petma ja muidu lastekarjast puhkama, siis teeb hinge täis ikka küll. Mis see on kui kunstnikud jätavad omal maal maalimise, ja lähevad teist maad üles ehitama, meil on isegi üks arst objektil olnud… Tead mis selle kohta öeldakse? Öeldakse, et oma viga, öeldakse, et oled liiga loll, et siin hakkama ei saa. Ja kui nii mõnitatakse…ma saan naljast aru, ma pole mingi juhm… aga ühel hetkel aitab, ühel hetkel pole enam naljakas. Aus töömees tahab austust, aga siin visatakse kõik ühte katlasse, ausad ja röövlid ja niisama looderdajad. Siis juba lähedki lennukisse juba nii, et paned maski ette ja lükkad rinna nagu kilbiks punni, et natuke selle väikekodanlikkuse eest kaitstud saada. Teed seal hommikust õhtuni sedasama tööd ja kui tagasi tuled, ja oled selle kilbi endale juba sisse keevitanud, ega siis ei ole nii lihtne kohe kõigile kaela karata ja soojust üles näidata ja maha rahuneda. See võtab aega. Aga tavaliselt, kui see aeg hakkab paistma, on juba aeg tagasi lennata. Jah, ma igatsen teie järele väga. Aga ma ei saa kogu aeg igatseda, ma pean tööd kah tegema.“

            Tõnu silmad on kalkvel. Aga ei maksa vahele segada. Ei maksa lohutama minna kohe. Las inimene seedib. Olgu ta või mees, kellel on suur maja ja 7 inimest ja papagoi üleval pidada.

„Aga ma saan muidugi ka Tuulest aru. Temal on ju samamoodi siin. Jah, aega oleks juurde vaja. Aga kes sulle aega annab? Keegi ei anna. Mis sa seal nurgas teed nüüd, mis see sul käes on? Vend on sulle mingi uue vidina muretsenud? Tore. Sul on head vennad, väga hoolitsevad. Ja õde on tubli. Ja ema on sul ka väga hea. Ja sul endal pole ka viga. Sa oled hea kuulaja,“ütleb Tõnu ja nokitseb puukuju kallal.

Tuule tuleb tuppa. Ta vaatab ahjuukse vahelt sisse, valmiv toit lõhnab loorberite järele. Siis läheb ta kööginurka ja istub maha ning kallistab oma last pikalt. Ja keegi ei ütle ühtegi sõna. Sest pere teab, et on aegu, kus on lihtne ja kõik veereb. Ja siis on ka need teised ajad. Aga et ükski aeg ei ole lõplikult halb või hea. Igal ajal on oma põhjus ja tagajärg. Ja et igas ajas on oma chaivi ja oma aeglast valssi, mille samme on palju raskem välja pidada. Seetõttu ei ole mõtet sellest alailma rääkida ja erinevaid aegu endaga kaasas vedada. Ei ole mõtet neid ka liigselt maha raputada, jättes kõik ja lootes, et kusagil on hoopis toredam ja parem pere. Muidugi on ka see mõnikord vajalik, aga palju harvem, kui arvatakse. Kõige tähtsam on olla koos. Kuigi, ka eraldi olla on mõnikord oluline, aga mitte ka liiga palju. Nii et ükski teine pere ei saa tegelikult ühele perele öelda, milline ta olema peaks. See teebki perest pere, et pere teab ise, kuidas nendega on ja kas selles suhtes peaks midagi ette võtma, või ei peaks seda teps mitte. Ja kui nad ei tea, siis tuleb asjad uuesti üle vaadata. Küllap nad teada saavad, kui nad seda tahavad. Või kui mõni hea juhus selle neile kätte mängib. Juhuse peale pikalt lootma jääda muidugi ei tasuks, juhus on väga juhuslik asi.

„Hea küll. Läheme nüüd, toome Sandri ja Anna lasteaiast ära,“ütleb Tuule lõpuks oma lapsele.

„Jah, ma võtan selle prae ka varsti ahjust välja, las haudub pliidi serval, kuni ma lauda katan. Poisid saavad ise koju,“uurib Tõnu.

„Jah, nad tulevad täna Jürkaga.“

7.

„Korja oma saapad ja tee, et kaod,“lükkab Borkavovitš Argo tema enese magamistoa uksest koridori ning viskab järele poisi nöörsaapad. Tema eesti keeles tundub vene aktsendiga, kuid muidu grammatiliselt laitmatu olevat.

„Õpid daamidega käituma, siis ehk on lootust, et räägime hommikul edasi. See ei tähenda, et sa mulle meeldima hakkad. Ja tavaliselt ei peeta seda heaks.“

       Uks Argo nina ees kukub kinni.

Ta tahab ülesse karata ning naisele appi tõtata. Kuid enne, kui jõuab ukse maha lüüa, kuuleb Joanna rahulikku häält.

„Kas sa teda kohe maha lasta ei tahtnud?“

„Mind ei palgata mitte tapma, vaid elusid päästma. Kuid kui selleks on vaja tappa, siis teen ka seda,“vastab mees nüüd inglise keeles.

„Minu elu ei olnud ohus, ma olen ise endale ohtlikum, kui tema olla saaks. Sa pead lõpetama mu eraellu sekkumise.“

„Sul ei ole eraelu, vähemalt mitte nii kaua, kui sa oled mõistnud, mis see elu üldse niisugune on. Kuhu sa nüüd lähed? Mine magama… Joanna!…Ahah, hea küll, eks sa mine siis. Aga püüa ennast vahepeal mitte ära tappa!“

Uks tuhiseb lahti ja Joanna astub hommikumantlivööd kinni sidudes Argole otsa vaatamata trepist alla. Borkavovitš astub Argo ette ja vaatab teda ühe momendi vältel pilguga, millest iga mõistuspärane inimene prooviks võimalikult kiiresti vabaneda. Aga mitte Argo. Tema on kunstnik. Draama on tema olemuse põhialus ja igal võimalusel haarab ta kinni, et seda romantilisel määral  juurde tekitada.

„Tahad mind veel loopida,“pakub ta mustas mantlis mehele.

Borkavovitš, nagu kõigile teada, ei kuluta aega lapsikustele ja suundub samuti allkorrusele. Argo ei jäta Joannat selle grisli lähedusse üksinda, tuleb otsus. Ta jookseb venelasest mööda ning leiab Joanna köögikappides tuhlamas.

„Kus on tee,“jätab naine korraks tuhlamise.

„Miks sa käitud, nagu poleks midagi juhtunud,“küsib Argo.

“Kes see mees on,“uurib ta silmnähtava ärevusega.

„Mitte keegi,“ütleb Joanna. Argo näitab Joannale, kus on tee. Seal on kümneid erinevaid paberkottidesse korjatud taimesorte: münti, raudrohtu, naistepuna, saialille…

„Kes ta on,“nõuab Argo uuesti.

„Vene nuhk,“vastab naine.

Joanna valib melissi. Ta võtab valge portselankannu, paneb sinna mõned lillakassiniste õitega oksad ning asub vett keetma.

„Argo, ma ei taha asju keeruliseks ajada. Ma tahan lihtsalt sinu juures majapidamistöid teha, see on kõik. Ma lootsin, et ema ei saa teada ja Borkavovitšile ei räägi, aga ta sai ja rääkis. Ja kui see mees kord juba siin on, on lootusetu temast lahti saada.“

„Joanna,“võtab Argo naiselt ümbert kinni.

„See on täiesti selge, et sinust ei saa minu majapidajannat,“ütleb mees.

„Mis minust siis saab,“küsib Joanna Argo suuri käsi silmitsedes.

„Ma arvan, et me oleme alustanud valest otsast. Aga mul on selle üle hea meel, kõik ei pea minemaelus nii, nagu on kombeks või ette kirjutatud, sa veel näed, et kõik läheb hästi,“ütleb Argo naist kõvasti enda vastu surudes.

„Vaatame, mis saab,“ütleb ta siis vaikselt.

Joanna tõmbab end mehe käte vahelt lahti ja hakkab teed valmistama. Seejärel läheb ta ja koristab elutoa laualt kõik need tühjad pudelid ja nühib kõik need lauale jäänud rõngad veidi heledamaks. Argo katsed naise tegevust katkestada jäävad tulemuseta. Borkavovitš istub trepi juures oleval toolil ja loeb The Timesi, kuid Argo tunneb, kuidas iga kord, kui ta  Joanna kannul kööki või elutuppa longib, jälgib mees teda pingsalt. Argo on kindel, et ajaleht koosneb väikestest maskeeritud sillerdavatest prismadest, mis vene nuhile kõik Argo salajased mõtted paljastavad.

 „Lõpeta, Joanna,“surub mees lõpuks Joanna elutoa kamina ees olevasse tugitooli.

„Mis sinuga lahti on,“tahab mees teada.

„Mitte midagi.“

„Olgu,“ohkab Argo ja kükitab naise jalge ette põrandale.

„Mina olen Argo ja ma olen alkohoolik. Ma elan siin ikka veel oma isaga, kes hetkel on suusatamas. Ja kui ta just ei suusata, saadab ta korda mõnd muud hullumeelsust, seega, ma elan siin põhimõtteliselt üksi. Tegelikult elan ma siin üksi oma ema surmast saati. Isa keeras pärast seda, kui teada sai, et ema vähki haigestunud on, täiesti ära, ta on hüperaktiivne täiskasvanu, kes juhtumisi meeldib tervele külale. Nii et mul pole olnud võimalustki elada normaalse lapsena normaalses kodus.“

„Nii, et sa valetasid mulle,“ütleb Joanna.

„Ma ei ole sulle valetanud!“

„Oled küll, sa ei otsi endale majapidajannat. Sa valetasid täpselt, nagu klaveri kohtagi.“

„Muidugi otsin ma majapidajannat,“hüüab Argo õhinal püsti karates.

„Tule, lähme!“

Mees haarab naisel käest. Kui nad eeshalli jõuavad, langetab Borkavovits lehe ja köhatab ähvardavalt.

„Hea küll, hea küll,“tõstab Argo käed allaandvalt pea kohale.

Nad siirduvad teisele korrusele. Kohe trepi kõrvalt esimene, paremal asuv uks viib ühte kaheksast magamistoast. See on lihtne, veel ühe kaminaga magamistuba. Ja seal ta seisab, valge tiibklaver.

„Näed, see on tuba, mille sinu jaoks valmis panin.“

Joanna silmadesse valgub tume laik.

„Poleks olnud vaja pingutada, ma võtan selle teise toa,“lahkub Joanna äkki ning koridori kõige viimase toa uks kolksatab kinni.

Argo pingutab oma meeli, kuid kuidas ta ka asjale ei vaataks, tundub see ikka kuidagi kohmakas ja kummaline

„Hei Borkavovitš,“hüüab ta halli poole. Ta tormab trepist alla.

Mustas mantlis mees ei tee nägugi, nagu kavatseks Inglismaa kvaliteetseimad uudised sinnapaika jätta ja joodikunirule vastata.

„Kui sa tahad minu majja jääda, siis ma ootan natuke selgitusi,“ ütleb Argo võimalikult karmilt.

„Tõesti,“küsib venelane lehte langetamata vastu.

„Jah, see on lõppude-lõpuks sissetungimine. Sind ei ole siia kutsutud.“

„Tõesti,“küsib venelane veel kord.

„Ma võin ka muidugi ära minna, aga millegipärast on mul tunne, et sa poleks sellega sugugi rahul.“

„Mida sa selle all mõtled?“

„Tead, sulle võib tunduda küll, et sa hirmus palju kannatanud ja paljunäinud tüüp oled, aga ma siiski arvan, et kui siin sündmused toimuva hakkavad, tahad sa mind ühtäkki väga tagasi.“

„Sündmused? Millised sündmused?“

„Jah, aga ma ei tahaks sind ka ühe õhtuga verest välja viia. Küll sa varsti näed,“langetab Borkavovitš lehe ja naeratab rahulolevalt.   

„Kus minu tuba on,“küsib ta siis viivuga surmtõsiseks jäädes.

„Mmm… ma veel ei tea, kindlasti on…üleval,“kokutab Argo. Ta näitab Borkavovitšile kätte toa, mis asub trepi kõrval, vasakul.

„See on kohe Joanna toa vastas,“seletab ta, viibates paremal oleva kinnise ukse suunas.

„Ma ise olen seal, viimases siis, kui midagi vaja peaks olema,“vaatab ta võimalikult siiralt vene nuhile otsa ja kuigi viimane teda iseäranis usaldulikult vastu ei kiika, soovib ta kui härrasmees Argole ohutut ööd. 

Seejärel tipib Argo varbaotstel kõige tagumisse tuppa.

Joanna istub õõlambi valgel, seljaga ukse poole ning näib midagi söövat.

„Joanna, ma tean, et see on imelik, aga kas ma võin ööseks jääda?“

Naine ei vasta.

Argo sulgeb ukse ja ronib tüdruku selja taha, sirutab oma jalad kahele poole naist ja võtab ta taas oma embusse.

Joanna krõbistab midagi.

„Mis sa arvad, kas Jumal on olemas,“küsib ta Argolt.

„Muidugi on, ütleb Argo,“mmm…mingil moel.“

„Kuidas sa tead?“

„Oo, usu mind, ma tean.Ma olen neli korda surma suust pääsenud.“

„Aga sinu ema, tema ju ei pääsenud,“küsib Joanna ja krõbistab miskit.

„Kust sina seda tead? Kuule mida sa sööd,“väldib Argo vastamist.

„Midagi,“peidab Joanna käed teki alla.

Argo tõmbab teki Joanna jalgadelt. Paljaste reite vahel vedeleb ravimipakend, millel kirjas „Coaxil“.

„Mida sa teed, ei, ei, neid ei sööda selliselt, Joanna,“ ehmub ta ja tirib lodeva naise toa juurde kuuluvasse tualetti. Ta lükab Joanna kummargile poti kohale ja topib talle näpud kurku. Sissesöödu valgub valju röhitsemise saatel vetsupotti.

„Ära,“ puhkeb Joanna nutma ja lükkab mehe käsi öökides eemale.

„Miks sa seda tegid, nii ei tohi, nii ei tohi,“ahastab Argo.

„Ma ei saa olla sinu koduabiline, ma lähen homme Londonisse tagasi,“ütleb Joanna viimaks, kui on rahunenud, oma valget öösärki ihu vastu surudes,.

„Minuga on liiga palju probleeme,“läheb ta, võtab hambaharja ning hakkab ägedate liigutustega suud puhastma. Pisarad valguvad kraanikaussi. Argo on korraga kaine.

Ta on šokis ja ei tea, kas äratada Borkavovitš või mitte.

Ta otsustab esialgu mitte äratada. Ta tõstab voodist linu, vaatab patjade alla, tõmbab lahti voodikappide sahtleid kuni on veendunud, et kusagil ei vedele veel mõnd tühjaks söödud tabletilehte.

Seejärel läheb ta tagasi vannituppa.

„Ära enam kunagi nii tee,“ütleb ta tõsiselt. Ta võtab Joanna käest ja viib naise voodisse. Katab ta tekiga ja süütab kaminas tule.

„Jumal on olemas. Aga mitte nii, nagu meile räägitakse,“alustab ta.

„Ta ei tee meie eest midagi ära, Joanna. Ta annab meile ainult julguse, ja me ise otsutame, kas võtame selle vastu või hülgame. Sa ei lähe homme Londonisse. Sa jääd minuga.“

Joanna jõuetus ei  tulnud tablettidest, see on midagi muud. Argo ei taha naist rohkem ärritada ja ei küsi enam midagi.

Miks peaks keegi, kes on nii hea ja soe, selliselt käituma? Mõistetamatu.

Joanna uinub. Argo valvab teda ja tunnetab, kuidas leekide varjud üle tema näo virvendavad. Kõigel on mõte. Jah, kõigel on korraga mõte ja juhtunust hoolimata valdab teda sisemine rahu.

Ta pole kunagi olnud rohkem kindel, et kõik saab korda ja et neil kolmel sõnal on ka tegelik tähendus.

Borkakovitšil pole kombeks koputada.

Ent sel korral on ta esimesega võrreldes märksa tsiviliseeritum.

„Kuidas temaga on,“küsib ta pead ukse vahele pistes.

„See oli ehmatav,  kas sa teadsid sellest,“küsis Argo sosinal, et mitte Joannat äratada.

„Jah, muidugi. Joannal on kaugelearenenud ärevushäire, ta on hüsteerik ja põeb järgemööda kõikvõimalikke depressiivseid haigusnähte. Temaga tuleb olla valvas. Mõnikord möödub nädalaid, enne kui teda tabab tõsisem seisund. Mõnikord on see päevade küsimus.“ Seda rääkides vilksatab Borkakovitši silmis Argole midagi, mis meenutab koguni inimest.

„Ma tahan, et see naine jääks minuga, mõistad. Päriseks.“

„Seda sa veel ei tea,“ütleb Borkakovits kriitiliselt.

„Tean,“vastas Argo.

Kui vene nuhk on pead vangutades lahkunud, mõistab Argo, et Borkakovitš oli juba varem ette aimanud, et Argo ööseks Joanna juurde hiilib. Muidu poleks ta saanud nii hooletu olla. Naist ei saa üksi jätta. Argo peab töölt ära tulema ja mõnda aega Joannaga olema.

Tal on piisavalt raha kõrvale pandud, ta võiks maalida.

Ta ei joo enam.