aatled
nii vaagud elus
lossis elavad kuningad
küürakil troonis
kroonid peas
räägitakse
nende jalad on pikad kui lohekaelad
käed küünitavad iga kehva aknast sisse
et neil ei ole südant
ükskord
(kui lammas koduõues heina helbib
sirelid sahisevad
ja sa muudkui loed seliti silmapiiri
vana kastani alt
käed sõlmitud juuksehapsetesse
tõmmad kange sõõmu õhku
oled mõttes valmis ka kõige pikema kuninga südametukseteks,
argadeks
alles ellusündimisest kiiresti kloppivateks)
tuleb kilk ja käsib kuningad tappa
nad ei taha nagunii ise ka elada,
ütleb ta vurrudega mullas sonkides
sa kleepud, ütled sa kilgile seepeale,
mine pese ennast puhtaks
see kõik on tõsi, naerab kilk
kust sa tead, kes kõneles, vihastad
kõik teavad, kõik kõnelevad, vastab kilk
las siis kõik lähevad ja tapavad
sa oled loll, ütleb kilk ja läheb uue timuka järele
ehk olengi, ei hakka sa vaidlema
No comments:
Post a Comment